/nginx/o/2024/10/18/16427064t1h12ce.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/19/7233953t1ha4c3.jpg)
KÜSITLUS: kas Urmas Klaasil sobib Tartu linnapeana tööd jätkata? (13)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MIHHAIL LOTMAN, kirjandusteadlane, semiootik ja Tartu linnavolikogu liige (IRL)
/nginx/o/2017/10/19/7233955t1h6e16.jpg)
Olen palju mõelnud sellele, aga ei saa valmis vastust anda. Muidugi langeb Urmas Klaasile poliitiline vastutus, siin ei ole mingit kahtlust. Tartu mainele on tehtud suurt kahju. Varsti hakkame pretendeerima korruptsioonipealinna tiitlile, mis mind sugugi ei rõõmusta. Mul on ainult kahtlused, mul ei ole fakte, mida saaks avalikustada, aga minu meelest on see jäämäe tipp.
Probleem on palju sügavam ega puuduta ainult aselinnapäid. Tartu eelis on samas suur oht: Tartus on võim liiga tihedalt seotud ettevõtlusega. Siis tekib paratamatult kiusatus, et käsi peseb kätt. Kui samad inimesed on volikogus juhtivatel positsioonidel, võtavad otsuseid oma sõprade huvides ja sõbrad võtavad vastu otsuseid nende huvides või vähemalt selline kahtlus võib tekkida, siis see on suur oht.
Ma ei taha seda liiga mustades värvides maalida, aga selliste asjadega tuleb võidelda enne, kui mingi suur pahandus tuleb. Siis peaks linna sisekontroll olema tugevam. Ma ei tea, kui tugev ta on, kui peab kapo sekkuma linnavalitsuse töösse.
Kahtlustan, et linnapea pigem ei teagi, mis toimub. Aga see tähendab, et juhtimine on nõrk. Ma ei taha teda milleski süüdistada peale selle, et tema seljataga sellised asjad juhtuvad. Igatahes on linnapeal tõsine järelemõtlemise koht ja ta peab midagi kõvasti muutma. Kuid ma ei nõua, et ta kohe tagasi astuks.
MART HELME, riigikogu liige (EKRE)
/nginx/o/2017/10/19/7233957t1he3fa.jpg)
Just äsja (neljapäeva ennelõunal – toim) andsin juhtnööri, et tuleb välja saata pressiteade, kus on öeldud, et Urmas Klaas ei peaks jätkama Tartu linnapeana.
Kui Klaas ütleb, et Tartu kahe abilinnapea ebaseaduslikud teod tulid talle üllatusena, et kõik käis tema teadmata, kui ta räägib nagu Taavi Aas, kes polevat Tallinnas korruptsioonist teadlik, siis on ta halb juht, ei kvalifitseeru oma ametisse.
See pole Tartus ju esimene kord, ka abilinnapea Lemberiga juhtus sama asi! Aga paistab, et sellest juhtumist Klaas ei õppinud.
Urmas Klaas peab võtma poliitilise vastutuse. Tema erakonnakaaslane Taavi Rõivas võttis poliitilise vastutuse ja astus riigikogu aseesimehe kohalt tagasi, kuigi Rõivase puhul oli tegu teise, moraalse asjaga. Nüüd näeme Tartus aga, et linna on juhitud varastades, ning selle eest tuleb vastutada.
MARJU LAURISTIN, sotsiaalteadlane ning Euroopa parlamendi liige (SDE)
/nginx/o/2017/10/19/7233975t1h33dd.jpg)
Poliitiline vastutus pole juriidiline, vaid moraalne kategooria, selle võtmine sõltub subjekti ehk konkreetse inimese või poliitilise jõu sisetundest: kas neil oli võimalik probleemi tekkimist tõkestada või mitte.
Tuletame meelde, et Eesti poliitilise ajaloo esimene suur näide vastutuse võtmisest oli see, kui Signe Kivi astus tagasi kultuuriministri kohalt (kultuurkapitalis toime pandud riisumise tõttu – toim). Tema mäletatavasti võttis vastutuse selle pärast, et tundis selleks isiklikku sisemist vajadust. See oli tema isiklik tunne! Ta tajus, et oleks pidanud saama kuritegu kuidagi takistada.
Urmas Klaas ütleb praegu meile, et tema ei oleks saanud abilinnapäid sel määral kontrollida või läbi näha, et juhtunut vältida. Noh … eks see ütle meile üht-teist ka selle kohta, kui võimekas on meie praegune linnapea.
Kui Urmas Klaas tuleks minu juurde ja küsiks, mida ta peaks praeguses situatsioonis tegema, siis ma soovitaksin tal vaadata endasse. Tähtis on selgeks mõelda, kuidas ta end linnapeana määratleb ning millised kohustused on ta oma õlgadele võtnud. Kui ta ütleb, et tema abilinnapeade asjadesse ei sekku, siis see ongi tema positsioon. Edasi on juba võimalik arutleda selle üle, kas see on õige positsioon.
Kui mina oleks tema nahas, siis ma ilmselt tunneks end süüdi, et ma ei jälginud piisavalt teraselt ega saanud aru, millised inimesed minu linnavalitsuses tegutsevad. Mingis mõttes ma tunnen end süüdi ka Kajar Lemberi pärast – meil oli toona (poolteist aastat tagasi – toim) olukord, kus erakonda oli tulnud uusi inimesi ja me ei tundnud päris hästi üksteist. Samas uskusime, et kui inimene võtab erakonna nimel endale vastutusrikka avaliku ameti, siis tal on puhas südametunnistus ehk ta kannab oma poliitilist vastutus.
Eestis näib praegu olevat küsimus selles, kas mitte need mehhanismid, millega erakonnad oma esindajaid läbi katsuvad, ei ole muutunud liiga nõrgaks. Mul on meeles esimene Eesti iseseisvumise järgne valitsus, kus me arutasime üsna suures ringis väga põhjalikult iga ministrikandidaadi sobivust: kas nad ikka kannavad vastutuse välja ja kas nad ikka on ühe, teise või kolmanda omaduse poolest kindel valik. Vaat see oli kollektiivne otsus, millest sündis poliitiline vastutus.
Nüüd aga on seda laadi valikud muutunud erakondades suhteliselt kitsa ringi administratiivotsusteks. Võimalik, et Tartu linnapeal ei olegi olnud mehhanisme, millega katsuda inimesi, kellega teda on koos tööle pandud. Niisiis on poliitiline vastutus muutunud kitsaks, kui seda üldse enam olemas on.
VÄINO KULL, Tartu linnapea 1993–1996 (Reformierakond)
/nginx/o/2017/10/19/7233967t1h73f6.jpg)
Olen kaua kohalikust poliitikast eemal olnud ega tea seetõttu detaile. Mul on raske öelda … Niipalju võin öelda, et see linnavalitsuse koosseis oli ju põhimõtteliselt moodustatud eelmise linnapea Urmas Kruuse poolt. Kruuse läks ära ja linnapeaks valiti Urmas Klaas ja rohkem edasi ma ei tea. Meeskond jäi põhimõtteliselt samaks kuni Kajar Lemberi lahkumiseni, siis tuli Jaan Õunapuu juurde.
Süüdlased on … Kajar Lember oli hoopis isiklike asjadega seal vist seotud, ei puutunud niivõrd linnavalitsuse asjadesse, ta taandus enne, kui tuli see kahtlustus.
Suvorovi ja Semilarski asja ei oska ma kommenteerida. Küsimus on selles, kuivõrd nende isiklikud teod on linna juhtimise temaatikaga seotud. Klaas ei pruukinud nendest asjadest üldse teadlik olla.
Võib-olla ainuke probleem on nüüd sisekontrolli osakond, see oleks pidanud rohkem pilku peal hoidma. Ma ei oska kommenteerida. Põhisüüdlased on ikkagi need, kellega kapo tegeleb.
Et see just nüüd välja tuli – minu meelest jääb kapo poolt mõru maik. Kui oli nii pikka aega uuritud, miks siis asi kohe pärast valimisi avalikuks tehti? See kokkusattumus ei ole väga loogiline.
MARGUS HANSON, Tartu aselinnapea 1997–2003, endine kaitseminister, astus tagasi novembris 2004 (Reformierakond)
/nginx/o/2017/10/19/7233973t1h85de.jpg)
Abilinnapead ei ole olnud Urmas Klaasi välja valitud, koalitsioonierakonnad on ise otsustanud, kelle nad nendele töökohtadele saadavad. Seetõttu ei peaks Urmas Klaas vastutama Kajar Lemberi ega Artjom Suvorovi eest, ta on lihtsalt nendega koos tööle sattunud ja pidanud need eri osapooled osavalt kokku siduma. Kahtlustused Valvo Semilarski tegevuse kohta on väga kahetsusväärsed, selliseid asju peaks linnavõim püüdma oma rinnaesise puhtuse nimel vältida. Seda ei saa tolereerida.
Siin on aga küsimus, millised vahendid olid linnapea käsutuses jõudmaks varjatud seosteni, mis inimestel võivad olla. Temal ju puuduvad võimalused jälitustegevuseks, mis on võimalikud pädevatel organitel. Sisekontroll ei saakski selliseid skeeme avada, see ei ole mõeldav. Ma ei oska hinnata, kas või kui palju Urmas Klaas teadis Valvo Semilarski tegevusest. Minu arvates ei peaks ta Suvorovi ja Lemberi tegude eest vastutama, Klaasile tuleks hoopis kaasa tunda, et ta on pidanud töötama selliste abilinnapeadega, kes on sattunud sekeldustesse.
SIGNE KIVI, Tartu kunstimuuseumi direktor, astus 2002. aastal kultuuriministri ametist tagasi Kultuurkapitali tegevdirektori Avo Viioli kuriteo ilmsikstuleku tõttu (Reformierakond)
/nginx/o/2017/10/19/7233971t1hd69c.jpg)
Tartu linnavalitsuses toimunu tekitas šoki. Usun, et kõige suurema pettumuse valmistasid korruptsioonikahtluses süüdistatavad kolleegid linnapea Urmas Klaasile. Ta on neid usaldanud, neid toetanud ja eeldanud, et ollakse meeskond, kes teenib ausalt oma linna.
Minu käest küsitakse ikka ja jälle, kui kerkivad päevavalgele sellised pettused, kes ja kuidas peaks tagasi astuma. Mina astusin kultuuriministri kohalt tagasi, kui selgus, et kultuurkapitali juht on kasiinos maha mänginud miljoneid kroone kultuuri- ja spordiinimeste raha. Selle kohta olid tõendid ja see oli õudne tõde. Minu otsus sündis samal päeval.
Aga iga juhtum on erinev ja erineva taustaga. Linnapea alluvatele on esitatud kahtlustus, mille sisu ja ulatus ei ole praeguseks teada, ning ta on selgelt nõudnud nende kahe tagasiastumist.
Tugev juht ei lahku ise laevalt, kui see on kreenis, vaid püüab aluse õigele kursile keerata. Tuleb teha kõik, et heade mõtete linna juhtimises ei oleks korruptsioonil ja vargustel kohta. Ka nii saab võtta poliitilist vastutust.
KRISTA ARU, riigikogu liige (Vabaerakond)
/nginx/o/2017/10/19/7233969t1heef2.jpg)
Mul on seda väga kurb öelda, aga minu meelest peaks ta linnapea kohast loobuma. Ma ei tea, kas ta pole saanud toimuvast aru või on liialt oma alluvaid usaldanud. Kui mitte muud, siis on fakt see, et tema usaldust on kuritarvitatud.
Kui ühes linnavalitsuses on lühikese ajaga vältel saanud kolm abilinnapead korruptsioonikahtlustuse, siis peab midagi põhimõtteliselt valesti olema. Mõelge, kolm abilinnapead! Tartu-suuruse linna kohta on see täiesti absurdne olukord. Tartu on saanud sellise häbi osaliseks, mille kohta on raske sõnu leida. Tundsin kolmapäeval, kui see uudis teatavaks sai, end lausa füüsiliselt halvasti.
Ma tean, et meeskonna juhil pole võimalik kõigi oma alluvate hingesoppidesse näha ja eks ebameeldivaid seiku tule igal pool ette. Aga praegu me räägime lausa kolmest järjestikusest juhtumist, mis kinnitab üheselt, et ka kusagil süsteemis on mingi viga. Seepärast ma ootaks küll, et Urmas Klaas võtaks poliitilise vastutuse.