Piibe maantee algus peitis sõjaaegset ühishauda

Sõjahaud Piibe maantee ääres. Kaevatud teelaienduse vasakust nurgast paistavad surnukirstude jäänused.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu külje all Maramaal käib parajasti kibe tee-ehitus, et muuta see uusasumiteäärne lõik senisest märksa ohutumaks. Kolmapäeva hommikupoolikul tuli aga Ranna tee möödasõidulaienduse ehitusel teha kaevetöödesse ootamatu paus.

FOTO: Graafika Artur Kuus

Nimelt olid tee-ehitajad jõudnud kaevetöödega plaanitud sügavusele, kui korraga hakkasid paistma mingid traadid. Et traate ei soovitud tee alla jätta, otsustati sellest kohast veel pisut pinnast koorida, kuid õige pea tuli see tegevus pooleli jätta, sest töömeeste ehmatuseks hakkasid välja tulema kõdunenud puutükid ning inimluud.

Tööde tellija ehk maanteeameti vahendusel võeti kohe ühendust muinsuskaitseametiga. Sealt saabus kohale Tartumaa vaneminspektor Anu Kivirüüt, ning kuna oli alust arvata, et tõenäoliselt on tegemist teise maailmasõja päevilt pärit hauaga, kutsuti Maramaale ka sõjahaudade spetsialist Arnold Unt.

Kohalike poolt maetud

Pärast õhtusse veninud kaevetöid – lõpuks oli tulnud tegutseda lausa nutitelefonide valgel – võis Arnold Unt kinnitada, et tegemist on tõepoolest teise ilmasõja aegse ühishauaga. 

Kokku tulid välja üheksa inimese säilmed, need olid paigutatud viide kirstu: ühes kirstus oli kolme, kahes kahe ning kahes ühe inimese maised jäänused. Üks hukkunu on kuulunud Saksa sõjaväkke, ülejäänud kaheksa langesid aga Punaarmee poolel võideldes.

«Osal olid suuremad vigastused, nad olid miini- või mürsuplahvatustes hukka saanud. Kolm olid väga noored, vaevalt 18-aastased võib-olla,» märkis Unt. 

Ta lisas, et kindlaks on võimalik teha vaid seda, mis armee koosseisu nad on kuulunud, kuid nende isikuid tuvastada on võimatu. 

Asjaolu, et ühte hauda on maetud nii sakslaste kui venelaste poolel võidelnud sõdurid, viitab Undi sõnul selgelt sellele, et matmise on ette võtnud kohalikud elanikud. Kuid ilmselt pole tehtud seda vahetult lahingute järel, vaid teatud viivitusega, näiteks pärast sõjapaost naasmist, sest surnukehad olid matmise ajaks arvatavasti juba lagunemas. Sellele viitavad hauast leitud sidekaablid ehk tee-ehitajate poolt esmalt märgatud traadid, millega olid hukkunute jäsemed kinni seotud. Seda tehti selleks, et surnud nende abil kirstudesse tõsta.

Seejuures on sellised kohalike elanike korraldatud kirstumatused Arnold Undi sõnul väga haruldased: üldjuhul kaevati leitud langenu(te) juurde lihtsalt auk ning laip veeretati sinna sisse. 

Asjaolu, et ühte hauda maeti nii sakslaste kui venelaste poolel võidelnud mehed, viitab selgelt sellele, et matmise võtsid ette kohalikud elanikud, ütles Arnold Unt.

«Nii ta sinna jäigi. Näiteks Kaika kiriku juurest on teada lugusid, kus pärast sõda põllu peal hobusega kündes vajus hobune kogu aeg läbi laipade, sest need olid nii madalale maetud ja lagunesid seal,» kõneles Unt.

Millise lahingu käigus sõdurid hukkusid ja mis asjaoludel nad just tee äärde maeti, pole praegu võimalik öelda. «Huvitav oleks, kui keegi kohalikest või nende järeltulijatest oskaks selle sündmuse kohta midagi kosta, võib-olla on kellegi vanemad või vanavanemad midagi selle matmise kohta rääkinud,» andis Unt mõista, et oodatud on igasugune info, mis võiks asjasse selgust tuua. 

Kolmas haud

Maramaa leid on suurim tänavu Tartumaalt välja tulnud teise maailmasõja aegne sõjahaud. Mai alguses tulid rajatava Luunja sadama lähedal kaevetööde käigus välja viie sõduri maised jäänused ning üks langenu leiti ka Meeksi kandist.

Arnold Unt täpsustas, et mõnel pool on teadete põhjal veel käidud, kuid üks koht oli vee all ning paaris kohas ei ole õnnestunud maastiku ja metsa muutumise tõttu seni veel midagi leida. 

Kõik sõjahaudadest välja kaevatud sõdurid maetakse nagu kord ja kohus ümber.

Hukkunute väljakaeva­mine kestis hilise õhtuni.

FOTO: Arnold Unt

Tagasi üles