Sajandite vanused masinad hakkavad «Väikest printsi» trükkima

Reavalamismasina ehk linotüübi abil valatakse sulatinast «Väikese printsi» raamatu jaoks kirjaread. Eesti trüki- ja paberimuuseumi direktor Lemmit Kaplinski tõdes, et masin on korras, kuid muuseumis seda ei kasutata. Seega on linotüübi töölepanek muuseumile suur proovikivi. Foto: Margus Ansu

Väga tihti on Eesti trüki- ja paberimuuseumilt küsitud, kas sealsete vanade masinatega trükitakse ka raamatuid. Muuseumitöötajatelt on seepeale tulnud vastuseks ei. Põhjendus on see, et kõrgtrükis raamatuid teha on väga ressursimahukas ja keeruline. 

Kõrgtrüki puhul nimelt valmistatakse spetsiaalsed reljeefsed puust või tinast täheklotsid, read või plaadid, mis kaetakse õlipõhjalise trükivärviga ning pressitakse vastu paberit.

Kui võtta nõukogudeaegsed töönormid, siis need nägid ette 2000–8000 tähemärki tunnis – juhul kui seadmed olid uued. Eesti trüki- ja paberimuuseumi direktor Lemmit Kaplinski selgitas, et muuseumis kasutatavad masinad on remonditud ja osadest kokku pandud. See tähendab aga, et raamatute trükkimiseks võib kuluda aega isegi kuni kümneid kordi rohkem kui uute seadmetega. Pealegi tuleb arvestada sellega, et masinad võivad olla küllaltki kapriissed. 

Ressursikulukas

Siiamaani on muuseumis trükitud muu hulgas postkaarte, plakateid ja märkmikke. Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks plaanitakse esimest korda välja anda eksklusiivne käsitööversioon Antoine de Saint-Exupéry kuulsast raamatust «Väike prints». 

Et tegemist on siiski trükimuuseumiga, tuli Kaplinski sõnul varem või hiljem oma mugavusalast välja tulla ja trükkida ka pikemaid tekste. «Me ei tee seda mitte ainult tegemise pärast, vaid ennekõike seepärast, et see on täiesti eraldi kogemuspakett meie enda töötajatele ja vabatahtlikele. Need oskused, mida peame selleks omandama, hõlmavad seda, mida me muidu ei teeks,» rääkis ta.

Kõik raamatud ei tule ühesugused, sest masinad on kulunud ja viskavad aeg-ajalt vigu sisse.

Käsitööversioonis «Väikest printsi» tuleb 250 eksemplari. Tiraaž on väike, sest töö on meeletult ajakulukas. Kõigepealt tuleb valada sulatinast kirjaread. Selleks kasutab trükimuuseum reavalamismasinat ehk linotüüpi. Seejärel trükitakse tekst poognatele, mis volditakse käsitsi ning õmmeldakse köiteraamil ükshaaval sisuplokiks.

Raamatus on lisaks tekstile veel pildid. Need tehakse metallsöövitatud trükiplaatide peale. See on 19. sajandil välja töötatud tehnika, kus filmi või foto järgi söövitatakse tsinkplaadi pilt.

Raamat koos piltidega on mustvalge, kaaned tulevad aga värvilised. Selle teeb keerukaks ja ajakulukaks iga värvi eraldi trükkimine. Kõigepealt tuleb trükkida näiteks kollane värv, lasta sel kuivada, seejärel trükkida teised värvid. 

Muuseum on välja arvutanud, et ainuüksi trükkimine võtab aega kaks kuud. Peale seda, kui trükitud ja volditud poognad on valmis, tuleb need ükshaaval köita.

Kõik raamatud ei tule ühesugused, sest masinad on kulunud ja viskavad aeg-ajalt vigu sisse. Nõukogude ajal välja antud raamatutes on samuti näha trükitehnilisi defekte. Seega võibki «Väikese printsi» trükkimisel Kaplinski sõnul ette tulla, et värv on määrinud poogna teise poole ära ja osa tähti on heledamad kui teised. 

«Püüame vigu mitte teha, aga kui nad tulevad, siis laseme neil tulla. Võtame seda lisaväärtusena,» lausus muuseumi direktor. 

Kaplinski lisas, et eesmärk on teha teos, mis on ilus, ning kõik defektid, mis tulevad, peavad toetama unikaalsust ja eksklusiivsust.

100 eurot

Suurem osa raamatuid soovib trükimuuseum jagada toetajatele, kes aitavad Hooandjas raamatu sünnile kaasa. Teine osa läheb muuseumisse müügile. Üks eksemplar maksab sada eurot. Lemmit Kaplinski arvab, et see on õiglane hind käsitööraamatule, mille tegemiseks läheb mitu kuud. 

Seda, kas trükimuuseum hakkab edaspidigi käsitööraamatuid välja andma, ei oska Kaplinski veel öelda. See sõltub paljuski inimeste toetusest ja huvist.

Kõrgtrükiks valmistatakse reljeefsed trükivormid, mis kaetakse õlipõhjalise trükivärviga ning pressitakse vastu paberit. Foto: Margus Ansu