K, 29.11.2023

Ardo Ran Varres: linnale müraarhitekt?

, helilooja ja näitleja
Facebook
Comments
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ardo Ran Varres.
Ardo Ran Varres. Foto: Kaupo Kikkas

Olen viimastel aastatel Tartus liikudes märganud, et mürareostus meie ümber pidevalt suureneb. Ma ei pea silmas liiklusmüra, mis tundub muude helide kontekstis kõige ühtlasem ja seetõttu ka vähem häiriv müra.

Millest siis jutt käib? Toon näiteid: kesklinna hakipeletid, lehepuhurid ja trimmerid, suvised lärmakad spordiüritused, avalikud heliinstallatsioonid. Ruumides on kõikjal kõlarid, pääsu pole ei tümpsuraadiost, reklaamteadetest, live-muusikast ega tervitustekstidest ja taustamuusikast kaubanduskeskuste parklates.

Isegi uues V Spa saunaruumis on kõlar, kui viimati seal käisin, mängis sellest USA päritolu funk-muusika.

Suvel Toomemäel Vanemuise teatri suve­lavastust ette valmistades tekkis olukordi, kus raadiomikrofoniga võimendatud näitlejateksti polnud kuulda. Trimmerid, pulmaautode tuututamine ja toomkiriku varemete katusel asuv heliinstallatsioon tekitasid niivõrd tummise heliseina, et sellest polnud võimalik läbi murda.

Viimasel ajal on äge luua uute ja renoveeritud arhitektuuriobjektide juurde helikunstiteoseid. Üksikuna võttes tundub see igati tänapäevane ja värske lahendus. Kui aga liikuda pikemalt mööda linna, võib selline helide kuhjumine kergesti muutuda ärritavaks mürafooniks, mille eest pole kuhugi pageda.

Mõni aasta tagasi lugesin artiklit ühe innovaatilise lahenduse kohta. Nimelt on välja mõeldud filtreerivad kõrvaklapid, mis eemaldavad kuuldavast helist soovimatu müra. Ühe ideena pakuti neid klappe lennukis suhtlemiseks, et eemaldada lennukimootorite müha, selleks et kuulda klaarilt, mida kõrvalistuja räägib.

Silmi saab ju sulgeda ning pilgu vajaduse korral kõrvale juhtida, helide eest aga pole pääsu.

Nüüd aga tahaks kasutada selliseid klappe juba niisama linnas patseerides ja kõikvõimalikes asutustes asju ajades. Silmi saab ju sulgeda ning pilgu vajaduse korral kõrvale juhtida, helide eest aga pole pääsu.

Olin pikka aega arvamusel, et kuna mu elukutse on otseselt helidega seotud, siis on see vahest mu isiklik professionaalne kretinism, et lasen end kuuldavast informatsioonist mõjutada ja ka häirida. Hiljuti ilmunud Kaspar Kruubi artikkel «Lõpp leheföönitamisele!» (TPM 16.10) aga andis signaali, et teema on õhus ja sellest tuleks avalikult rääkida. 

Ta sedastab, et mürareostus takistab keskendumist ja tekitab stressi, mistõttu mõjutab see ka inimeste tervist. Sellega jääb üle vaid nõustuda. 

Fred Jüssi on rääkinud vaikusest kui loodusvarast, mida meil Eesti veel leidub. 

Tartu linnal on peaarhitekt ja linnakirjanik. Ehk oleks aeg kuulutada välja konkurss linna müraarhitekti kohale? Seda ilma naljata. Varem või hiljem peab keegi selle probleemiga tegelema ...

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles