Enriko Talvistu: Tartu turuhoone uues kuues, aga ikka vana

Enriko Talvistu Foto: Kristjan Teedema

Turuhoonet remontides tehti küll suur pingutus, kuid tulemus paneb õlgu kehitama. Kuidas siis nii läks, et lemmikmüüja Pjotri leti juures ei saa enam hapukapsastki otse pütist maitsta.

See oli Tartu vana laadalinna suurepärane saavutus, et 1938. aastal avati moodne ja sanitaarne turuhall toonase linnaarhitekti Voldemar Tippeli projekti kohaselt. See oli modernseim Eestis ning jäi mahult alla vaid vana kubermangupealinna Riia endistest tsepeliinihallide konstruktsioonidest tehtud turukvartalile Riia kesklinnas, raudteejaama kõrval.

Kahjuks ei saanud me siin pühitseda oletatavat modernismi või veel parem funktsionalismi võidukäiku.

Toonased arhitektuuriotsustajad eesotsas linnapea Aleksander Tõnissoniga panid linnaarhitekt Voldemar Tippeli kahvlisse teemal, et kui mitte uusklassitsism või imperiaalne arhitektuur (valitses toona nii Saksamaal kui ka Ameerika Ühendriikes), siis üldse mitte.

Õnneks sai see antiiksambaid imiteeriva reaga kaubandustempel sõjas piisavalt vähe kahjustusi, et seda otsustati pärast tühjaks põlemist 1941. aasta suvel taastada ja avati uuesti juba järgmisel aastal. Ning mis neil muud üle jäigi, kui riiklikus kaubanduses aastakümneid kestnud toiduainete puuduse korvamiseks oli ainuvõimalik tee kaasata erakaubandust.

Hoone õhuruumi markeerivate sammastega uusklassitsistlik vorm terrasiitkrohvis – justkui graniidist välja tahutud – ei kordu kahjuks allkorruse n-ö Leedu krohvis, nagu seda toona kutsuti. Praegune värvivalik sellel on aga suisa ehmatav. Nii alakorruse krohv kui ka sokkel on värvitud samas toonis.

Ilmselt on arhitekt Jaanika Saar (ARC Projekt) suhtunud oma töösse kui linna muidu saadaolevasse tellimusse. Loomulikult oleks oodanud Tartu Turu aktsiaseltsilt ja linnavalitsuselt seda, et ka allkorrusel olnuks seinad terrasiitkrohviga kaetud. Kaua me seda sõjajärgset vaesust siis ikka taluma peame.

Kalapealised purskkaevud ju saime taastatud peasissepääsu ees, ehkki see kalahalli ei vii.

Kogu renoveerimist dirigeeris muidugi muinsuskaitse, kelle hooldava kaitse all õnnestus ka turgu juhtival äriühingul loobuda veidi moodsamatest lahendustest:  sissepääsud poodidesse ka mujal kui vaid kasutatavast kahest-kolmest uksest ning midagi enamat kui vaid õllekas keldrikorrusel. Tulemuseks on see, mis seal oli, vaid veidi uuendatud kuues.

Ikka on ainult need neli kauplemissaart, mille ääres pole turulistel rohkem ruumi kui varem. Viimane renoveerimine järgis küll varasemaid kujundusi hoone algusaegadest, praegune ei järgi neidki. 

Äriseadused käivad ent omasoodu ning tilli värskust või kapsa hapusust läbi klaasi juba ei proovi.

Letid on enamasti suletud klaasriiulid, mis ei avane vaataja poole kaldu olevate klaasidega või ümar­-klaasidega. Välja arvatud mõned letid kalasaalis. Peate külastajana kummarduma, et vaadata neid vorstikesi alumisel riiulil. Juur- ja köögivilja vaatlemise käigus te oma lemmikmüüjalt Pjotrilt enam hapukapsast otse pütist maitsta ei saa, sest lett on vahel. Rääkimata sibulate või kaalide oma käega valimisest.

Kogu esimese korruse tagumine pind on vabastatud akendest-barjääridest. Mis seal taga hakkab olema, ostja ei tea, sest niikuinii nii kaugele letist ei näe.

See, kas lett peab olema kast või veidi kaldu vaataja poole, on lihtsalt sisekujundaja hoolimatus. Sama käib ka külmlettide saarte kohta. See juust või vorst, mis sai otsa, on küll veel keldrikorruse külmkambris, aga kes sinna järele läheb, ei tea. Hoolimata tõstukite olemasolust. 

Aga liharaiumise ruum keldris võib tähendada ka seda, et seda paari tolli lihakäntsakast enam kohapeal raiuda ei saa.

Keldris varem asunud imede õue asemel (tsiteerides Victor Hugod), kus laiutasid juhtmed ja külmamasinad, on nüüd tänapäevased tõstukitega külmkambrid ja ajakohased sanitaarruumid müüjaile (tualetti minekuks kerekamad lihunikud siiski ei sobi, sest muinsuskaitsealused uksed on selleks liiga kitsad), samuti külmkambrid nende sõjaeelsete uste taga, mis muinsuskaitsealustena küll ühtegi külma enam ei hoia ning jäävad ilmselt lihtsalt avatuks.

Väike suts külastajaile on keldri Vabaduse puiestee poolses servas õllekelder, kus kunagi võibolla ka kohapeal õlut pruulima hakatakse, aga seda, kas ka klientide huvi pimedate keldriruumide vastu tärkab, jääb tulevaste päevade hinnata.

Üldiselt võib öelda, et egas midagi ideoloogias ei muutunud. Ikka need kaks avatud ust, üks läbi kalasaali. 

Loodetavasti  käivad müügisaali moodsama tehnoloogiaga käsikäes ka uudsed müügiartiklid. Uut taset müügikultuuris, mida lootsid vahepeal arhitektid, aga ei sündinud. Muinsuskaitse nõudis kõiges oma ning mugandunud turujuhid läksid sellega kaasa. Kuni kuulsate lihariputuskonksudeni töötajate riietusruumis keldris, kuhu nüüd saab oma üleriideid riputada.

Äriseadused käivad ent omasoodu ning tilli värskust või kapsa hapusust läbi klaasi juba ei proovi. Loodame küll kõige paremat, ehkki arhitektide pingutus seekord vilja vist ei kandnud.