Kas maasturisõit ikka kahjustab metsa?

Tartumaal Vara vallas Koosalaane külas raiuti suve esimesel poolel kõvasti metsa. Sügisel käisid sealt üle maastikuautod ning vihmade järel näeb hiljutise ilusa metsa asemel üsna trööstitut vaatepilti.

FOTO: Nils Niitra

Looduses ja metsalankidel maastikusõite ja niisama hullamisi korraldavad maasturijuhid on pinnuks silmas loodusesõpradele, sest masinate järelt jääv tühermaa on kole vaadata ning kahtlemata hävib rataste all ka osa taimestikust. Kui aga mõelda puhtalt metsakasvatuse aspektile, pole küsimus sugugi nii mustvalge.

Autosid ja ATVsid proovile panevate võistluste kalender on Eestis päris tihe, selgub 4 x 4 klubide veebilehti sirvides. Klubid võõrustavad huvilisi lähiriikidest ja käivad ka ise naabrite metsades müttamas. Hooaeg vältab veebruarist oktoobrini, vaid kõige pimedamal ajal jääb mõõduvõtte vähemaks.

Rohelise mõttelaadiga inimestel on küsimus, kas kedagi üldse huvitab veel 21. sajandil see, et mets on ökosüsteem, mis ei ole lihtsalt kellegi omand, vaid ka kodu nii taimedele kui loomadele ja lindudele. 

Kui metsa raiumine majandusliku kasu nimel on ehk isegi mõistetav, siis maastikuvõistluste korraldamine mitte. 

On võimalus, et puud hakkavad rikutud pinnases isegi kiiremini kasvama.

Keskkonnaametnikud vastavad sellistele küsimustele, et nemad keelaksid maastiku sedasorti segipööramise ära, ent kui omanik annab loa oma metsamaal müristada, siis nemad ei saa midagi teha.

Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist Peep Männil on veendunud, et mootorite müra metsas avaldab mõju nii loomadele kui lindudele, ehkki seda ei ole Eestis kuigi põhjalikult uuritud. Müra sunnib loomi-linde lahkuma. Seda, kas ja millal nad piirkonda naasevad, on väga vähe uuritud.

Metsast läbi mineval maanteel on müra pidev, vaiksemates kohtades võib liigne lärm aga avaldada mõju teatud liikide populatsioonile. «Kevadel ja suve alguses, mil metsaelanikud kasvatavad järglasi, tuleks autovõistlusi metsas vältida,» avaldas Männil arvamust.

Künd istutamise eel

Vanemad metsandustöötajad mäletavad aga, et metsaraie oli kaheksakümnendatel aastatel kindlasti räigem tegevus kui maasturite sõit praegu. Saemehed langetasid prantsatuste saatel jämedaid tüvesid ja laasisid need. 

Seejärel sõitsid maas lebavate puude vahele masinistid suurte linttraktoritega ning sikutasid täispikad palgid langilt tee serva. Pinnas pöörati väga sügavalt segamini ja mõni masin uppus mõnikord nii ära, et selle välja saamiseks läks tarvis omakorda mitut traktorit. 

Tasapisi pinnas aga taastus ning kolmekümne aasta taguse songermaa asemel sirgub nüüd tavaliselt kena noor laas.

«Maastikuautodega sõitu ei saa siiski kuidagi metsakasvatuslikuks tegevuseks pidada,» tõdes maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Raul Rosenvald. 

See pole tema hinnangul ilus vaatepilt, kui parv masinaid on üle langi käinud. Mullapinnase kokku pressimine pole metsauuendusele hea. Sügavatest roobastest võivad jääda lapid või veeloigud, kus ei kasva ka aastate pärast midagi.

Aga kõik sõltub ikkagi asjaoludest, nagu rõhutas Rosenvald. Teatud oludes ei pruugi sügavad autojäljed metsauuendust üldse segada. Üldjuhul kaaluvad maasturid palju vähem kui metsamasinad. On võimalik, et puud hakkavad rikutud pinnases isegi kiiremini kasvama.

Nimelt kasutab nii riigimetsa majandamise keskus kui ka paljud teised metsaomanikud pärast langi raiumist pinnase ettevalmistust. Suure masinaga sõidetakse lank läbi ja selle hambulised adrad pööravad nii raiejäätmed kui pinnase pahempidi. Järele jääb taimestikuta mullapind, kuhu istutatakse noored puud. 

«Noored puud ei pea paar aastat muu taimestikuga konkureerima ja saavad kasvueelise,» selgitas Rosenvald. Väikesed puud ei mattu kohe rohu sisse ja siis, kui rohukasv ümber pööratud maapinnal taas hoo sisse saab, on puud juba piisavalt kõrged ning jäävad suurema tõenäosusega ellu.

Turberaie järelgi teevad metsamehed masinatega taimestikuta lappe, et kiirendada metsauuendust. Nii saab maapinna ka ühtlasemalt puudega katta, kirjeldas Rosenvald.

Niisiis tuleb iga kord eraldi hinnata, kas tegu on pinnasekahjustusega või mitte. Selge on see, et suurt osa metsas käivatest inimestest häirib marutavate maasturiomanike tegevus, kuid majandusmetsas ei pruugi selline pealtnäha arulage ettevõtmine suuremat kahju tekitada. Ehkki metsamasinad on läinud järjest paremaks, upuvad ka moodsad langetustraktorid vahel nii ära, et üksnes kabiin paistab pori seest. Aga loodus suudab taastuda.

Hoopis suurem mure kui metsas mürravad maasturid on Rosenvaldi hinnangul hoopis see, et metsade vanuseline struktuur on paigast ära: meil on palju küpseid metsi, kuid järelkasv pole sama mahukas ja mõne aja pärast ei saa me enam nii palju raiuda. 

«Esimesel iseseisvusajal raiuti rohkem, kui juurde kasvas. Sõja järel kasvasid paljud põllud võssa ja metsa istutati ka juurde,» meenutas ta praeguste metsade uuenemist. Nii metsauuendusele kui ka metsatööstusele on puistu vanuselise järjepidevuse suured augud raskeks probleemiks.

Aeg parandab

Oma teadustöös palju Ida-Virumaa kaevanduspiirkondade maastike taastamise võimalusi uurinud maaülikooli maastikuökoloogia professor Kalev Sepp ütles, et ta on ka ise näinud metsas paaril korral maasturite kolonne. Kuidas keegi sellesse suhtub, on mõistagi individuaalne.

Sepa hinnangul kahtlemata mõjutab selline tegevus maastikke. Maastikud, mullad ja taimekooslused võivad taastuda, kuid millise aja jooksul. 

Kui pehmemates kohtades ja viljakatel muldadel hakkavad roopad kohe kokku vajuma ning taimestik taastub mõne aastaga, siis väheviljakatel luitealadel või tundras jääb segipööratud pinnas maastikku halvas mõttes ilmestama aastakümneteks.

Mis puudutab taimestiku uuesti kasvama hakkamist, siis kaevandusaladel tuhamägedele puude istutamise kogemus näitab, et see on võimalik. Paremaid tulemusi saab siis, kui istutada puu juured otse pinnasesse. Kui jätta juurte ümber mullapall, ei kipu juured pallist väljapoole kasvama.

Tagasi üles