Video: vastremonditud Tartu turu letid ei kõlba müüjale ega ostjale

Selleks et turulkäijale soovitud hapukapsast kotti tõsta, peab Kalda talu perenaine Merike Lappard jalutama maha pika maa teiste müüjate vahelt, et jõuda oma leti tagant selle ette. Sest uuenenud turuhoone köögiviljaletid on nii sügavad, et nende taga seistes eespool olevat kaupa kätte ei saa.

Hoidku jumal veel selle eest, kui kapsast saab kotti liiga palju või vähe pandud, sest siis tuleb müüjal veel üks jalutustiir ette võtta. Kui aga paras ports kotis, jalutab Merike Lappard tagasi leti taha seda kaaluma. Ent nüüd ei küündi ta seda üle leti ostjale ulatama, vaid võtab appi valge plastkandiku, millele paneb kapsakoti ja vahetusraha.

Samal ajal jalutas mööda üks turule tulnud naine, kes hüüdis, et olukord on siin nii jabur, et sellest tuleks lehes kirjutada. Roosimäe talu leti müüja Karin Sarapuu tõdes, et tema nurgapealne lett pole sugugi kõige hullem ja ta ei nurise, aga ikkagi tuleb tal päev läbi vastata ostjate küsimusele, kuidas ta küll sedasi seal koogutades vastu peab.

Pukil seistes

Ostjad aga ei näe, et leti taha on paljudel müüjatel juba esimeste avamispäevade järel toodud või lausa ehitatud kõrged pukid, millel seista, et veidigi ennast säästa. Ent seal piisab ühest mõtlematust sammust, et pukilt alla kukkuda.

Juba esimeste päevadega on köögiviljade müüjad muretsenud endale kõrged astmed, millel seistes kaupa pakkuda. Foto: Kristjan Teedema

Külmletis Andre farmi tooteid müüv Tiiu Auri tõdes, et uuendatud turuhoones on muidu ju kõik ilus ja tore, aga ei tea tõesti, kellele need letid on tehtud. Ostjate ja müüjate jaoks ilmselt mitte. Temagi peab tublisti küünitama, et kõrgele klaasvitriinile kaupa ulatada.

Tartu turu tegevjuht Ivo Tombak on probleemiga kursis ja otsib lahendusi, et müüjate elu kergemaks teha. Esmaspäeva õhtul pidi ta kohtuma mööblitootjaga ja üheskoos vaatama, kas köögiviljalettidele saaks sisse ehitada n-ö hambad ehk kohad, kus müüja pääseks kliendile lähemale. See kohtumine lükkus aga edasi.

Lisaks tuleb Tombaku sõnul mõne külmleti juurde panna astmed, et müüjad saaksid seista kõrgemal.

«Kui mööblit planeeriti, ei teadnud me täpselt, kus milline kaupleja hakkab asuma, kes on ta kõrval, mitu meetrit on tal müügipinda ja kas tal on vahekäik,» sõnas Tombak köögiviljalettide kohta. «Eks neid asju oli keeruline planeerida.»

Ent miks letid sellised tehti? «Eesmärk on, et võimalikult väikeste meetrite peale võimalikult palju kaupa ära mahuks,» põhjendas turu juht. Ta lisas, et kogu puitmööbel valiti sisearhitekti tehtud jooniste järgi.

Arhitekt tegi, nagu telliti

Turuhoone sisekujunduse autor sisearhitekt Jaanika Saar tõdes aga, et peab palli turule tagasi põrgatama, sest mööbli parameetrid olid lähteülesandes turu poolt ette antud ning letid on valitud just nimelt tellija nägemuse järgi.

Saar sõnas, et mööbli valimisel kerkis ka üles mõte teha lettide vahele rohkem käike, et müüja saaks mugavalt leti tagant välja tulla, ent just suurema müügipinna saavutamiseks otsustas turg sellest loobuda. «Arutasime kõik need asjad läbi,» lisas ta.

Saar tõdes, et kuna mööbel saabus turuhoonesse vahetult enne maja taasavamist, ei olnud võimalik seda enne järele proovida.

Ka külmlettide valikul kaaluti kahte varianti: kas kaarja servaga või kandilised letid. Kuna algupäraselt on Tartu turuhoone letid olnud just kandilised, langes otsus nende, mitte mugavamate kaarjate lettide kasuks.

«Jah, need on suhteliselt sügavad, aga see oli ka üks kriteerium, et võimalikult maksimaalselt seda vähest müügipinda ära kasutada,» rääkis Saar. Ta lisas, et külmlett on siiski valmis ese, mille mõõtmeid muuta ei saanud.

Ivo Tombak ei näe aga, et ebamugavad letid üldse väga suur probleem oleks. «Mingeid asju peabki ümber tegema, aga üldiselt kaupa mahub palju ja välja näevad head. Eks see on paikaloksumise asi,» sõnas ta.