Asko Tamme: tarvidus raamatukogu järele ei kao

Foto: Margus Ansu

Valimiste eel Tartu Postimehele antud erakondade kommentaarides raamatukogu uue maja ehitamise kohta oli paar asja, mis siiski – pärast kõiki aastaid ja tühjaläinud lootusi – kutsuvad esile peaaegu refleksiivse vastamisvajaduse.

Esimese asjana peab nimetama, et tarvidus raamatukogu kui koha, kui avaliku, kõigile kättesaadava ruumi järele ei kao kuhugi. Inimesed muutuvad, raamatud muutuvad, luge­misharjumused muutuvad, aga vajadus, kui soovite, sund tutvuda maailmaga, käia inimeste hulgas, lugusid rääkida ja neid lugeda, õppida, ei kao kuhugi. Ja raamatukogu, mille olemise alus on peaaegu evangelistlik – tulgu kõik, kes tahavad ja kel vähegi asja on, tehku, mis neile meeldib, lugegu seda, mis huvitab – täidab seda vajadust.

Järgmisena ettekujutus, et ülikooli raamatukogus võiks mingi surimuriga tekitada ressursi, mis pakub tõhusat avaliku ja laenuraamatukogu teenust – see lihtsalt ei ole nii, ei ole kunagi kuskil olnud. Üliõpilastega raamatukogus on nagu autodega liikluses. Nad täidavad kogu neile antud ruumi ja alati jääb puudugi.

Eestis ei ole õieti pargi kasutamise kultuuri ja sellepärast on raske ette kujutada, et park saab parem, kui luua viise ja vahendeid tema aktiivseks kasutamiseks. Ja mis tekitaks parema kasutuse kui raamatukogu ja pargi sümbioos.

Suure vaevaga loodud ühises teenindusruumis või ühisvõrgustikus jääks meie lugeja 90 protsendi ulatuses võõraslapseks, kelle olemasolu talutakse ja keda kokkulepitud piirides ka teenindatakse, aga jõud ja tahe läheb mujale.

Muuseumiga ühishoonel on kahtlemata oma probleemid, aga ikkagi hoopis midagi muud. Siin ei hakka üks teist ära sööma, nad saavad olla kõrvuti ja teineteist täiendada.

Ja ka kohast: vana kaubahoovi krunt on alati olnud nii raamatukoguhoidjate ja muuseumitöötajate kui ka arhitektide ja linnaplaneerijate esimene valik. See on Tartu süda, fookus või kuidas iganes seda nimetada. 

Me planeerime avalikku ruumi, kus käib päevas neli-viis tuhat inimest ja  korraldatakse aastas tuhatkond üritust ja seda aastate kaupa. Ei ole ühtegi head põhjust, miks see peaks kuskil mujal olema.

Eestis pole õieti pargi kasutamise kultuuri ja sellepärast on raske ette kujutada, et park saab parem, kui luua viise ja vahendeid tema aktiivseks kasutamiseks. Ja mis tekitaks parema kasutuse kui raamatukogu ja pargi sümbioos.

Me ei kõnele ju kinnisest hoonest, kuhu pääseb ükshaaval meetrilaiuse pöördukse kaudu. Pigem ootaks arhitektilt kogu pargipoolse fassaadi avamist ja sujuvat kokkusulamist.

Selge, kõigi unistuste elluviimiseks ei jätku kunagi raha, aga eriti rumal oleks tõdeda, et ei jätkunud julgust, fantaasiat, tahtmist ega otsustavust.