/nginx/o/2010/07/23/406834t1hdaef.jpg)
Inimene, kes näppab omaniku õuelt labida, võib järgmisena minema ajada murutraktori. See, kes ei häbene – või veel! – kätt võõra vara järele sirutada, on autundeta varas ning ühest õnnestunud «ärist» sünnivad järgmised. Juhul, kui teda ei peatata. Vargusi saab tõkestada ainult politsei.
Tõsi, ka inimene ise saab oma vara eest hoolt kanda mitmel moel, igasugused juhatused ja manitsused on küll asjakohased, aga ometi on teada, et alati ei peata vargaid kõige moodsamgi turvasüsteem. Tabamata ja karistamata vargad tegutsevad edasi, leides üha uusi ohvreid. Varguste hulk aiva suureneb, millest on viimastel nädalatel olnud juttu ka Postimehes ja Tartu Postimehes, paraku sellestki, et politsei ei suuda süüdlasi tabada ning veel enam, sündmuspaigale ei vaevuta alati kohalegi tulema.
Loomulikult on kannatanu esimene mõte pöörduda politseisse ja nii tegi ka Saekoja tänavas elav tartlane, kelle aken visati varahommikul kivimürakaga puruks ning kaasa viidi mõndagi väärtuslikku. Tema kõnedele ei vastatud ja nii pidi ohver ise autoga politseimajja sõitma, et seadusesilmad kohale kutsuda. Ta osutas ka värsketele jalajälgedele äsja külvatud murul, las koer võtab need üles, kuid jäljekoera toomist ei peetud vajalikuks. Lõpuks asuti asja küll «menetlema», kuid enne paari kuud ei tasuvat vastust küsida. Huvitav, mis selle kahe kuu jooksul toimub?
Kel huvi, võib seda veidrat politseiga kontakti otsimise lugu lugeda reedesest Tartu Postimehest, ent tõsi on ka see, et paljud varaste tõttu kannatanud ei loodagi enam süüdlaste tabamist.
Kas ka politsei on lootuse kaotanud? Lõuna prefekt Tarmo Kohv ütles Postimehele: «Tegelikult ikkagi käiakse sündmuskohal, kui tegu on vargusega. See on reegel.» Ja lisab, et varavastaste kuritegudega «tegeleme nii palju kui vähegi võimalik», ning möönab, et «võimalusi tõesti napib». Ei kõla just lootustandvalt.
Milles siis asi? Kui me usume, et politsei on kuhjuvate vargusetoimikute all vankuma löönud ja käed üles tõstnud – aga mida siin muud arvata –, siis peab pöörama pilgu riigi poole, kelle eelarvest tuleb ka politsei tööshoidmiseks vajalik raha. Prefektuuride eelarveid on kärbitud, Lõuna prefekti sõnul 15 protsenti.
Tavaline inimene ei tea, mida selle eest saab või mis saamata jääb, aga ta teab, et tema turvatunne, ka usaldus riigi vastu on vähenemas. Kuidas pidanuks see mees, kelle koduaknasse kivi virutati, oma turvatundesse panustama, nagu soovitas üks teine politseitegelane varguste ärahoidmiseks?
Kunagist Tartu linnapead Andrus Ansipit tabas esimene rahva poolehoiupuhang siis, kui ta ainsa omavalitsusjuhina hakkas vastu siseminister Jüri Mõisa korraldusele vähendada politseinike arvu. Tartlaste turvalisus tol korral ei kannatanud. Milline vahva mees võtaks nüüd sama valjult sõna, et varavastaste kuritegude avastamine tõuseks politseitöös senisest palju kesksemale kohale? Võib-olla peaminister Ansip?