/nginx/o/2013/07/05/1876346t1h5455.jpg)
/nginx/o/2011/05/02/570161t1h5517.jpg)
Üks värvikamaid külalisi eilsel Karsummil oli Airwolfi võistkond. Kohale olid tulnud nii piloodid, insenerid, kurikaelad kui seriaali naiskangelane, kes küll identiteeti salgas.
Karsummilised katsetasid vanu ja uusi nippe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeskonna insener rääkis, et paarkümmend aastat koopas seisnud helikopteri taastamiseks läks vähemalt aasta, kuna paljud jupid tuli tellida USA kosmoseagentuurilt NASA.
Meestel polnud kahtlust, et nad jõest niuhti üle saavad, pigem oli neil mure, et nende lennu ajaks on Emajõgi päris jalga lasknud. Nimelt olla jõe veetase hakanud langema sel päeval, kui nemad endid Karsummile kirja pannud. «Meie vett ei karda, vesi kardab meid!» kinnitas kurikael.
Peale võistlusel osalemise oli meeskonnal ka missioon täita – kohe pärast jõe ületamist oli plaanis lennata maandumata Peipsile, kus pidavat veel mõned Läti kalamehed jäätükkidel hädas olema. Ka köis nende päästmiseks oli ette näidata.
Kuna helikopter tegi aga lühikese lennu järel vette hädamaandumise, pidi abiootavaid kalamehi aitama siiski päästeamet.
Rikke põhjustajaks olid ilmselt lendurite pead, mis töötavale tiivikule ette jäid ning hoo maha võtsid.
Teiste lennumasinate hulgast torkas silma Eesti Lennuakadeemia võistkonna selleaastane saavutus: süsimust pommitaja, mille arendustööks kulus vaid päev ning ehitamiseks veel poolteist otsa.
Üks insenere ja ehitajaid Siim Tõigast (pildil) väitis, et kuigi lennuk on silmaga nähtav, ei ole seda võimalik tabada ühegi radariga, olgu see primaarne, infrapuna- või muud tüüpi radar. Katsetused olevat olnud paljutõotavad ning ehitajate ootused on kõrged.
Pommitaja oli nii värskelt tehasest tulnud, et värvilõhngi polnud veel hajuda jõudnud.
Tõigasti sõnul teeb nende hävitaja eriliseks seegi, et kuna ta on omataoliste hulgas juba viienda põlvkonna esindaja, on see kaugjuhtimisega ja täiesti mehitamata. Startimiseks vajas lennuk siiski pisikest tõuget inimkäelt.
Kuigi suitsu oli palju, jäi lend lühikeseks ning ei avaldanud kohtunikelegi eriti muljet. Stardipakult õhku vuhisenud hävitaja nägi välja ikkagi äärmiselt suursugune ning leiutajad-ehitajad lõid käigu pealt jõkke ka kaks terroristi, kes olid ilmselgelt just nende suursaavutust röövima tulnud.
Loodusteadlased katsetasid vihmavarje. Tegelikult oli nende sõiduvahendiks küll kaunis punase pea ja papist tiibadega Pegasus (paremal), kuid kuna selle ratsanik Märt Roosaare (vasakul) kartis, et tiivuline hobu kõiki nelja kanda ei jõua, tuli neiudel leida volbriööl varaste saagiks langenud luudade asemele uued sõiduvahendid ja nii vihmavarjud loosi läksidki.
Esimesel hetkel näis tõesti, nagu äratanuks ratsaniku usk Pegasuse ellu – ta tegi kiire sööstu otse taevasse, kuid sukeldus siis pea ees Emajõe lainetesse.