Tsiklimeheks hakkamiseks ei pea tingimata ootama keskeakriisi, aga keskealisel motomehel on suurem tõenäosus ellu jääda, arvas laupäeval mootorrattaparaadile tulnud Virgo Jõgiste.
Motomeheks saab ka nahkpüksata
2. mai 2011, 08:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõgiste ja tema elukaaslane Pille Kunart sattusid pisut segadusse, kui hakkasid sadade teiste Küüni tänavale pargitud kaherattaliste hulgast oma Ya-mahat otsima. Nende kirsipunane chopper-motikas oli vaoshoitult keskmine: ei silmatorkavalt edevaid lisandusi, ei kosmilist näitu spidomeetril.
«Mootori maht on 1100, palju seda küll pole,» sedastas Virgo Jõgiste. «Võimsatest mootoritest võib hakata rääkima alates 1300 kuubikust.»
Vaikselt ja turvaliselt
Tallinna külje alt Tabasalust hakkasid Jõgiste ja Kunart Tartu poole podistama reedel. Teel põigati läbi Jõgevamaalt mehe vanemate juurest.
«Sajakilomeetrise tunnikiirusega hakkas minul igatahes külm,» tunnistas Pille Kunart. Nii tuldi enamik teed ontlikult kaheksakümnega, ehkki Yama-ha spidomeetri suurim näit vihjab, et heal teel võiks tulla kiusatus proovida ka ligi 200-kilomeetrist tunnikiirust.
«Sellepärast ongi hea alustada tsiklisõiduga vanemast peast, et siis oskad liikluses juba näha ohte nii eest kui tagant,» nentis Jõgiste, kes sai A-kategooria loa küll 21 aasta eest, kuid ostis oma esimese tsikli alles kolm aastat tagasi, 37-aastaselt. «Enesealalhoiuinstinkt töötab tugevamalt, rumalat riskimist on vähem.»
Jõgiste kinnitas, et eluunistus pole tsikkel talle kunagi olnud. Mõte ja tahtmine see soetada kasvas külge, nagu inimestel ikka kasvavad külge soovid proovida uusi ja mänguasju.
«Väiksena mängime liivakastis ja oleme rahul, aga suurena see enam ei eruta. Mootorratas on ka mäng, ainult et suurte inimeste mäng,» mõtiskles Jõgiste.
Sõltuvus süveneb
Kodus on Virgo Jõgistel teinegi, lahjem mootorratas, millega ta kolm aastat tagasi tsiklisõltlase rajale veeres. Sõltuvus on Jõgiste kinnitusel süvenev, sest kui oled ostnud 300-kroonised kindad, tahad üsna pea 1400-krooniseid. Ja 3000-kroonine kiiver tuleb vahetada 7000-kroonise vastu.
Seks hooajaks kruvis Jõgiste Yamaha alla kurvikad jalatoetusrauad, mida hüütavat Batmani tiibadeks. Need muudavad küll tsikli ka pilkupüüdvamaks, kuid on iseäranis pikal maanteesõidul kasulikud sundasendist pääsemiseks. Ja kui ratas peaks külili kukkuma, kaitsevad rauad külgtulesid purunemise ning bensiinipaaki kriimustuste eest.
«Raha pole selle hobi puhul mõtet lugeda, see rikub ilmaasjata tuju,» soovitas Jõgiste, oskamata pakkuda, kas 70 000 krooni eest soetatud kaheksa-aastase Yamaha lisavidinaile ja motorõivastele on juba kulunud kaks korda rohkem.
Aga nahkpükse, motorahva üht põhitunnust, pole Jõgistel ega Kunartil veel hangitudki. Voodriga tekstiil hoidvat ihu tuule eest samuti küllalt hästi.