/nginx/o/2017/10/16/7224885t1hcd81.jpg)
Kauaaegse Saue abipastori Vahur Utno (62) meenutusraamat oma koolipõlvest viib meid tagasi poole sajandi tagusesse Tartusse. Jäädvustamist on leidnud peamiselt aastail 1964–1974 praeguse Hiie kooli kolmes asupaigas pulbitsenud koolielu.
Tartu Hiie kooli tundeline lühilugu
/nginx/o/2023/11/27/15745059t1h7f42.jpg)
16. oktoober 2017, 16:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kool tegutses Lille, Päeva ja Hiie (tollal Pöögelmanni) tänava majades. Mõnigi lehekülg aga pakub Tartu kultuuriloole laiematki lisa (nt «Mati Mark – Tartu bussijaama legend» lk 72–74). Lihtsat ja pretensioonitut raamatukest võib esile tõsta eelkõige autori sundimatu jutustajatalendi poolest.
Heal paberil ja rohkete fotodega üllitise napilt sajale leheküljele on mahtunud muljetavaldavalt palju õpilaste ja õpetajate lühiportreid, pikitud rohke faktoloogia ning samas südamlike isiklike mälestuskildudega. Ja muide, vaatamata autori elukutsele pole siin üldse «pastorlikke» manitsusi ja õpetussõnu.
Mõjuv ajaloopilt
Fragmentaarselt hüplevad ja põgusad, ent ometi emotsionaalsed ja vaheldusrikkad meenutused loovad vahest isegi mõjuvama ajastupildi, kui seda suudaks kujuteldav põhjalik ajaloouurimus. Tuleb tunnustada autori objektiivset ja tasakaalukat pilku nii nõukogude aja heledamate kui ka tumedamate külgede, sh värvikate olmedetailide käsitlemisel.
Samas pole siin ju tegemist kaugeltki tavapärase koolieluga. «Meid kõiki iseloomustasid kahjuks ka erinevad tervisevead, mis varasest lapsepõlvest kaasa antud,» ütleb autor (lk 13).
Kooli spetsiifikat ja ühtaegu pisut ka ühiskonna suhtumist puudega inimestesse eri aegadel kajastavad õppeasutuse varasemad nimedki: Tartu kurttummade kool (1941), Tartu kuulmishäiretega laste kool-internaat (1954), Tartu I eriinternaatkool (1968) ja lõpuks Tartu Hiie kool (1996).
Mõningaid ebatäpsusi tuleb meenutustes küll ette, nt pildiallkirjades. Ja kui on juttu tulevasest raamatuautorist Jaak Kärdist («Jaak oli klassi üks julgemaid poisse, kes suhtles klassikaaslastega algusest peale ja paistis silma erilise uljusega» – lk 24), siis polnud tema dekameronliku proosaraamatu pealkiri siiski mitte «Väljamõeldud unenäod», vaid ikka «Valitud unenäod» (1993).
Jääb helge tunne
Aga eks tegijal juhtub. Ja kokku võttes jääb Vahur Utno raamatust vaatamata raskele teemale ja ka mitmele traagilisele episoodile ometi helge tunne. Selle võtab kokku ilus lõpulause emotsioonidest, mis «valdasid kunagisi lapsi, kes olid tulnud Tartusse õppima üle Eestimaa, ning keset maadvõtvat koduigatsust äkki avastasid, et millegi lõpp polnudki midagi muud kui vaid uue algus» (lk 93).
/nginx/o/2017/10/15/7215793t1hbab3.jpg)
RAAMAT
Vahur Utno,
«Tartu Hiie kooli kolm koolimaja»,
kirjastanud autor,
Tallinn 2017,
98 lk.