/nginx/o/2017/04/07/6528653t1h47be.jpg)
/nginx/o/2016/12/06/6150855t1h15f5.jpg)
Miks ei võiks ka Tartus olla selline koht, kus elavad koos linnale kuulsust toonud akadeemilise pere liikmed?
Ene Ergma: kutsugem ellu akadeemiline pansionaat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oli aasta 1994. Nautisin täiel rinnal vaba riigi kodanikuks olemist ja olin järjekordsel teaduskomandeeringul suurepärases Saksa ülikooli- ja teaduslinnas Göttingenis.
Göttingen on hansalinn nagu Tartugi. Kahekümnendal sajandil tõid linnale kuulsust noored füüsikud, kes harutasid lahti uue füüsika, kvantmehaanika saladusi. Kuid ka enne seda töötasid Göttingenis väga tuntud teadlased, üks neist oli Carl Friedrich Gauss, kellenimelist külalisprofessori stipendiumi andis välja Göttingeni teaduste akadeemia.
Just siis, 1994. aasta sügisel olin mina selle stipendiumi õnnelik omanik. Mulle väga meeldis see vana ülikoolilinnake koos oma moodsa kliinikumiga.
Eri põlvkondade kooselu võib tihti viia konfliktideni, mida vanem põlvkond elab raskemini üle, sest inimeste taluvus vananedes väheneb.
Kord kutsus mind külla üks Göttingeni ülikooli emeriitprofessor. Minu üllatuseks oli tema korter rohkem hotellisviidi moodi: suur elutuba koos väikese kööginurgaga, kus sai kohvi valmistada, ja väike magamistuba. Loomulikult olid ka pesemisvõimalused ja WC.
Minu üllatunud ilme peale selgitas professor, et see on ülikooli emeriteerunud õppejõudude ja kliinikumi töötajate akadeemiline pansionaat, kus need, kes on töötanud akadeemilistel erialadel, saavad veeta oma pensionipõlve. Tähtsaim nendele eakate teadlastele ja doktoritele on see, et neid ümbritsevad inimesed, kes on töötanud ülikoolis või kliinikumis.
Minu küsimusele, miks ei tahtnud ta elada koos oma poja perega, vastas härrasmees ausalt, et selline elu meeldib talle enam, kuna eri põlvkondade kooselu võib tihti viia konfliktideni, mida vanem põlvkond elab raskemini üle, sest inimeste taluvus vananedes väheneb.
Professor rääkis, et pea igal laupäeval-pühapäeval kohtub ta lastelastega ja neil on väga tore koos aega veeta.
Õhtuti, nagu ta jätkas, on pansionaadis võimalus kohtuda vanade tuttavatega, mängida malet või kaarte (ülikooli inimeste seas on populaarne bridž), vestelda maailma asjadest.
Mulle tundus see akadeemiline pansionaat ääretult huvitava ideena. Tartu on ülikoolilinn, Tartus on Eesti suurim kliinikum, teater Vanemuine, teadusasutused ja muuseumid.
Miks ei võiks ka Tartus olla selline koht, kus elavad koos linnale kuulsust toonud akadeemilise pere liikmed?
Oma poliitikas olemise ajal püüdsin ikka ja jälle teha ära midagi konkreetset, teod on tähtsad, aga mitte paljas jutt.
Enamik inimesi, kellele olen akadeemilise pansionaadi loomisest rääkinud, leidsid, et see on hea idee. Loomulikult, selle realiseerimine nõuab poliitiliste jõudude toetust, kuid mis saaks olla selle vastu, kui poliitikud hoolivad neistki inimestest, keda nimetatakse intelligentsi esindajateks.