Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kõigepealt olid kulp, piip ja viisud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aasta 1922. Oskar Kallas on nimetatud Eesti Vabariigi saadikuks Londonis. Tema üliõpilaspõlve unistus luua eesti rahva oma muuseum on täitunud. | FOTO: Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Paari nädala eest täitus aasta päevast, mil 108-aastane Eesti Rahva Muuseum sai esimest korda avada päris oma maja uksed. Üle sajandi oma koduta!

Aga kunagi kulus kümneid aastaid, et üldse täituks ühe noormehe unistus: luua oma rahvale muuseum, et seal saaks näidata, mismoodi meie esivanemad on riides käinud, milliseid tööriistu ja käsitöövahendeid valmistanud ning millega sööki-jooki lauale kandnud. See noormees oli Oskar Kallas.

Aga esmalt tuli need asjad kokku korjata, hoiule võtta ja seejärel näitamiseks välja panna, et saaks aimu, kuidas vanasti oldud-tehtud. Oma rahva vaimust hoolimise pärast peaks Kallas Eesti Rahva Muuseumi juures pronksivalatult seisma. 25. oktoobril on Oskar Kallase 149. sünniaastapäev.

Ülemeremaale ülikooli

Kui Oskar Kallas 1887. aasta sügisel Saaremaalt Tartu ülikooli klassikalist filoloogiat õppima tuli ja kohe ka Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liikmeks astus, märkas ta nende väikeses ruumis supikulpi, viisupaari ja piipu. Need olnud seal kavatsetava EÜSi muuseumi jaoks. Kallasele jäid need kolm asja pikemalt silma.

Ülikooli esimesel suve­vaheajal 1888. aastal liitus Oskar Kallas Jakob Hurda algatatud rahvaluule suurkogumisega. Koos seltsikaaslasega korjasid nad Virumaalt hulga rahvalaule. Aasta hiljem koguti rahvaluulet Läänemaalt.

Kuid enne Eesti külades rändamist otsustasid noormehed ära käia Soomes. Oma reisil panid nad tähele, et Soomes on linnad puhtamad, koolid paremini korras ja seltsidel on ilusad majad. Ja midagi veel: Helsingis on koguni oma rahva etnograafia- ja arheoloogiamuuseum!

Nad said tutvuda ka Helsingi tudengite õhinal tehtava kodu-uurimise ja muuseumitööga. Kui nad nägid, millist vanavara on Soome üliõpilased ja nende juhendajad kogunud, mõtles Oskar Kallas EÜSi supikulbi ja viisupaari peale ning pidi tõdema: kui mahajäänud me oleme…

Oma muuseumi mõte

Soome reisilt tagasi tulles oli Kallas veendunud: tuleb asutada Eesti oma rahvamuuseum. Ta hakkas ise EÜSi muuseumi jaoks rahva vanavara kogumist korraldama ja alustas kõigepealt oma kodukandist Kaarmast ja selle lähiümbrusest.

Kuid et kogutud asju juhuslikult siia-sinna ei pandaks, oli kavatsetavale muuseumile kõigepealt kappi ja kapi jaoks ruumi vaja. Kallas lootis rahalist tuge saada EÜSi vilistlastelt. Ta arvestas, et kui Tartu ülikoolis õpib 200 eesti soost üliõpilast ja neist 25 on EÜSi liikmed ning kui need vilistlaspõlves rahvamuuseumi rajamise mõtet kasvõi viie rublaga toetaksid, oleks EÜSi muuseumi asutamine mõeldav. Paraku lootis ta rohkem, kui sai.

Piip ERMi varasalvedest, pärineb Oskar Kallase kogumisretkelt. / ERMi fotokogu

1892. aasta sügisel pani Oskar Kallas muuseumile kokku vanavara kogumise põhimõtted ja koostas juba seni kogutust nimekirja. Sest tema veenmise ja eeskuju peale olid teisedki üliõpilased kogumisretki ette võtnud.

Üliõpilasena veenis Kallas ennast, et kui kogutud asjad niipea muuseumiks ei vormu, võtab ta kord vilistlasena ise muuseumi loomise käsile. Oma kodust, ema kirstust ja kambri laepealselt lubas perekond tal oma unistuste muuseumi jaoks asju võtta. Suvevaheaegadel tegi ta ka vanavara korjamise retki.

Oli loomulik, et Tartu ülikooli klassikalise filoloogia erialal teaduste kandidaadi kraadiga lõpetanud Oskar Kallast paelus ka etnograafiateadus ning ta läks Helsingi ülikooli soome rahvateadust ja soome-ugri keeli õppima.

Tagasi Tartusse

1894. aastal, kui Kallas oli Narva gümnaasiumis õpetaja, algas Tartus Eesti rahvamuuseumi loomise uus ajajärk. EÜS deponeeris oma vanavarakogu Õpetatud Eesti Seltsi (ÕES) haldusse, sest ise ei suudetud kogule hoiutingimusi luua. Kallasel oli sellest kahju, ta oleks tahtnud ise muuseumi asju korraldada, aga polnud parata, sest leivaraha tuli mujal teenida.

Kallas käis ka oma õpetajatöö koolivaheaegadel vanavara kogumas, küll setude juures, küll saartel. Tublideks kogujateks olid saanud teisedki üliõpilased. Ja nii moodustuski kokkukogutust ÕESi juures eesti etnograafiline muuseum.

Kuid kahjuks ei üürinud ka ÕES muuseumile sobivaid ruume. Kapid olid küll esemeid täis, aga nende näitamiseks kohta polnud. 1902. aastal võttis EÜS oma esemed ÕESilt tagasi ja tõi need oma uude majja praegusel Tõnissoni tänaval.

Oskar Kallas mõtles EÜSi supikulbi ja viisupaari peale ning pidi tõdema: kui mahajäänud me oleme …

Kallase hing ihkas pärast Narva ja ka Peterburi aegu paikseks jääda ning oma Tartus algatatud asju ise edasi ajada. Tartus sai ta lõpuks pika asjaajamise järel ladina ja saksa keele õpetaja koha Puškini-nimelises tütarlaste gümnaasiumis. Aga tõelise eesti rahvamuuseumi asutamise mõte elas temas ikka edasi.

Kui Kristjan Raud ja Jaan Tõnisson soovisid luua «Eesti Muuseumi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi kaitse all», kutsuti selle juhatajaks ja tegeliku töö tegijaks rahvamuuseumi mõtet kui igavest tuld kandev Oskar Kallas. Kuid gümnaasiumiõpetaja koolipäevad olid pikad ning muuseumi arendamine nõudis peale aja ka raha ja ruume.

Hurda pärand kohustab

Pärast Jakob Hurda surma 1907. aasta alguses tundsid rahvakultuurist hoolivad tegelased vastutust Hurda pärandi saatuse pärast ning otsustati luua Hurda muuseum. Kuid ümberringi oli juba palju muudki, mis koondamist ja säilitamist vajas.

Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed, klassikaline filoloog Oskar Kallas (vasakul) ja meditsiiniüliõpilane Mihkel Ostrov pildistatud 1888. aastal vanavara korjamisretke aegu. / Eesti Kultuurilooline Arhiiv

Kaks aastat hiljem otsustati rajada hoopis Eesti Rahva Muuseum. Selle asutuse põhikirja koostamisel ja tegevuse määramisel tuli palju kordi sõnastust muuta, et Liivimaa kindralkuberner selle kinnitaks.

Esimese põhikirjakohase koosoleku pidamise päev võeti ka muuseumi asutamise päevaks. Oskar Kallas kui tegevliikmete ühenduse ja ka muuseumi juhatuse esimeheks valitu sai kanda suure töökoorma – ruumid, raha, asjaajamine, sisuline ja akadeemiline töö. Pärast ERMi ametlikku asutamist deponeeris EÜS oma etnograafilised kogud ERMi. Kogudes oli selleks ajaks 451 eset, neist 127 Oskar Kallase retkedelt pärit.

Kui Oskar Kallas 1918. aasta lõpul Tartust diplomaatilisele tööle kutsuti, jäi tema tegevusest Eesti Rahva Muuseumile 20 000 esemega vanavarakogu ja 30 000 köitega raamatukogu.

Kuid oma hoonet muuseumil siis ikka veel polnud ...

ERMi esemekogu suurus eelmise aasta lõpu seisuga

Teemad

  • Eesti 106 540
  • Soome-ugri 9894
  • Teised rahvused 3106
  • Kultuurilooline 20 895
  • Kunst 1391
  • Kokku 141 826 eset

ALLIKAS: ERMi peavarahoidja Riina Reinvelt

Tagasi üles