Aadu Must: uus ja huvitav pole alati parim

Aadu Must Foto: Sander Ilvest

​Staažikas keskerakondlane Aadu Must soovitab tartlastel õppida ajaloost ning eelistada linna arendamisel evolutsioonilisi lahendusi revolutsioonilistele.

Aadu Must, mul on tekkinud mulje, et olete ajaloolasena tükk maad kirglikum kui poliitikuna. Kui jutt läheb minevikusündmustele, löövad teie silmad hulga rohkem särama. Miks te üldse poliitikaga jändate, miks ikka ja jälle kandideerite?

Jah, astusin poliitikale väga lähedale juba laulva revolutsiooni päevil ega ole sealt siiani tulema saanud. Peamine põhjus peitub selles, et olen loomult meeskonnamängija. Ühtlasi olen saanud poliitikuna tegutseda mõnuga, sest mul pole kunagi olnud vajadust kümne küünega oma toolist kinni hoida: minu ülikool, minu ajalugu ja minu arhiivid on alati minu jaoks olemas olnud ning kindlustunnet pakkunud.

Teisalt on poliitika mulle kui ajaloolasele väga palju vastu pakkunud. Avastan ikka ja jälle, et kõik see, millega me tänapäeval tegeleme, on mingis kombinatsioonis kunagi juba olnud. See omakorda annab võimaluse ajaloolist kogemust tänapäevas rakendada.

Oletame, et meil on võimalik liikuda ajas 400 aastat edasi ja vaadata sealt praegusele Tartule. Mis te arvate, millisena meie aeg kõigi eelmiste ja tulevaste perioodide seast silma hakkab, kui üldse?

Oi, mulle meeldib hirmsasti selline ajas rändamise mõte. Kindlasti vaadatakse 400 aasta pärast praegusele ajale kui üleminekuperioodile: oleme mitmes mõttes muutumises. Juba ainuüksi haldusterritoriaalses mõttes asume umbes samasuguses situatsioonis, nagu sada aastat tagasi, mil osa Tähtverest liideti Tartuga ja linn hakkas ühtäkki tundma, et tal on rohkem hingamisruumi.

Lisaks ei saa unustada, et Eestis on nüüdseks juba 130 aastat käinud pidev vaidlus selle üle, kuidas oleks kõige targem avalikku haldust üles ehitada. 

Usun, et tagantjärele vaadatuna näib 2017. aasta sellise hetkena, mil olime veel ametkondliku killustatuse staadiumis, kuid kus on tekkinud tänu haldusreformile võimalus sellest välja rabeleda. Praeguse aja põhiküsimus ei seisne ju selles, kas mõni vald tehakse suuremaks või väiksemaks, vaid selles, kas maakondlik tasand komplekteeritakse alt üles või ülevalt alla. Kõik targad inimesed on alati öelnud, et alt üles on õigem. Ka Euroopa kogemus kinnitab, et subsidaarsuse printsiip ehk kodus otsustamine annab kuni 40-protsendise majandusliku kokkuhoiu. Kui sa langetad kohalikke otsuseid Tartus, siis läheb see maksma x raha. Kui Tallinnas, siis kümme x-i. Kui Brüsselis, siis sada x-i.

Ometi on sageli risti vastupidi talitatud. Juba Liivimaa rüütelkond, aga ka näiteks Konstantin Päts ütles, et kui võim on nende käes, siis nemad teavad kõige paremini, kuidas seal allpool tuleb asju korraldada. Sisuliselt samamoodi on raha jaganud ka taastatud Eesti Vabariigi valitsused ja nüüd on tekkinud võimalus muutusteks. 

Just. Omavalitsuste juhid on pikka aega kurtnud, et riik istub neile pähe ega anna ülesannete täitmiseks piisavalt raha. Teie olete ses kontekstis munitsipaalpoliitikuna eriti huvitavas rollis, sest teie tütar Kadri Simson on praegu majandusminister. Kas ta on ehk teile mõnes köögilauavestluses lubanud, et riik annab otsustusõiguse valdadele ja linnadele tagasi?

Ehkki Kadri on olnud selle suuna eestvõitleja palju aastaid. Aga ma ei taha praegu panna lähisugulussuhteid Tartu vankri ette. 

Tõsi, üksjagu palju kasulikku infot olen temalt saanud küll. Olen saanud kinnituse paljudele olulistele põhimõtetele: näiteks sellele, et kõike ei saa mitte kunagi. Valitsusele nõudmisi esitades tuleb prioriteedid paika panna. Kui me tahame korraga neljarealist maanteed, paljude rahvusvaheliste ühendustega lennuvälja, Rail Balticut ja Pihkva laevaliini, siis – andke andeks – on see juba eos utoopia. Kõike ei saa. Lennujaama puudutavates nõudmistes võiks ehk veidi tagasi tõmmata, kui samal ajal tuleb kiire rongiühendus Riia ja Tallinnaga.

Pealegi pole riigi ja omavalitsuste vastandamine päris õige. Nad pole ülemus ja alluv, vaid partnerid. Selle pärast ei ole ka Keskerakond peljanud oma praeguses kampaanias välja tuua teemasid, mis pealtnäha on justkui riigijuhtide otsustada. Meie asi on kohalikul tasandil parimaid lahendusi otsida ja välja pakkuda. Ikka partnerluse korras. See on euroopalik stiil.

Viimase Kantar Emori uuringu tulemused näitasid, et Tartus on Keskerakonna positsioon võrreldes eelmiste valimiste tulemusega tunduvalt nõrgenenud. Kui 2013. aasta tulemus oli teil 18,4 protsenti, siis nüüd pakutakse toetuseks 9,8 protsenti. Mis on lahti?

Viskan küsimuse teile tagasi. Eelmiste valimiste eel pakuti meile veelgi väiksemat, lausa 8,9-protsendist tulemust. Siit ma järeldan, et küsitlustega juhtub vahel äpardusi. Võib-olla helistatakse ainult nendele inimestele, kellel on nutitelefonid või jäetakse mingil muul põhjusel valimist välja üks osa vanemast valijaskonnast, kes käivad korralikult valimistel. Ma ei tea täpselt, milles on asi, aga selline hälve näib olevat traditsioon.

Tavaliselt küsitluste tulemused rõõmustavad reformierakondlasi ja sotse. Mäletan, et eelmisel korral läksid sotsid mõttes valimisi võitma ning olid lausa isiklikult solvunud, kui meie tulemus osutus paremaks. Arvan, et seekord läheb samamoodi.

Kui me tahame korraga neljarealist maanteed, paljude rahvusvaheliste ühendustega lennuvälja, Rail Balticut ja Pihkva laevaliini, siis – andke andeks – on see juba eos utoopia.

Eelmisel korral tõi Keskerakonnale 1208 häält Aivar Riisalu. Nüüd pürib ta volikokku IRLi linnapeakandidaadina. Kuidas te sellesse suhtute?

Arvan, et nüüd ta ei kogu enam 1208 häält.

Kui te küsimusega vihjate, justkui meil poleks enam kandidaatide rivis piisavalt tuntud inimesi, siis ma tahan kindlasti vastu vaielda. Ma ei nõustu ajalehes kunagi ilmunud väitega, et Vladimir Šokman ja Artjom Suvorov pole tuntud inimesed. On küll.

Mis Tartu juhtimises halveneks, kui Keskerakond volikogus kohti kaotaks?

Olen Tartus olnud võimu juures aastast 2001, välja arvatud väikesed hüpped parlamenti. Julgen oma kogemuse pealt öelda, et meie osalemine siinses koalitsioonis on muutnud linna juhtimist sotsiaalsemaks ja avatumaks.

Julgen väita, et ilma meieta oleks lihtsate tartlaste huvid palju vähem kaitstud. Just meie töö tulemusel loetakse Tartu sotsiaalsüsteemi vaat et Eesti parimaks, just meie survestasime omal ajal koalitsioonipartnereid, et hooldekodu vajab juurdeehitist. Lasteaiajärjekorra likvideerimisega oldi samuti skeptilised, et see polevat võimalik. Aga surve aitas ja nüüd on see mure lahendatud. Kergliiklusteede arendamise vajalikkusest rääkisime juba kümmekond aastat tagasi, tollal üsna kurtidele kõrvadele. Nüüd esitletakse seda kui edulugu.

Võta nüüd kinni, kas see oli ala- või üleväärsuskompleks, aga omal ajal hoidis raad ülikoolist ikka üsna eemale. Usun, et sellel teljel on mul läinud korda suhteid paremaks muuta.

Sama  lugu on olnud Tartumaa omavalitsuste liiduga (TOL). Omal ajal ajakirjanduses kritiseerisime Tallinna juhte, kes ei tahtnud Eesti omavalitsuste päevadele tulla, sest pidasid endale ainsaks vääriliseks partnerluse tasemeks Helsingit, Stockholmi ja Kopenhaagenit. Tartu raekojas vaatasime umbes samamoodi TOLi tegemistele. Linnapea küsis, kas keegi abilinnapeadest TOLi koosolekule tahab minna. Ei tahtnud. Mina volikogu esimehena läksin. Usun, et nendest käimistest tõusis palju kasu, sest Tartu ei ole lihtsalt üks eraldiseisev omavalitsusüksus, vaid terve Lõuna-Eesti keskus ja arengumootor.

Teisalt julgen paljuski enda panuseks pidada sõprussidemete sõlmimist Riiaga. Nende statuudis on kirjas klausel, et sõpruslinnadeks võivad olla vaid pealinnad. Aga mul õnnestus nendega üksmeelele jõuda, et sellisel juhul Tartu kui Liivimaa vana hariduse ja teaduse pealinn ju täiesti sobib. Osaliselt ka tänu nendele suhetele oleme hilisemateks Tartu-Riia kiirraudtee teemalisteks aruteludeks saanud olulist informatsiooni just Riiast, mitte Tallinnast.

Ometi viiakse Rail Baltic ikkagi läbi Pärnu. Tartu istub edasi rahvast tuubil täis porgandite otsas.

2014. aastal küsisid ajakirjanikud umbes samamoodi, et mis kasu teie koosolekust oli, kaklust ju polnudki. Aga miks kaklust polnud? Nimelt selle pärast, et ma kandsin ette, et Rail Baltic hakkab minema läbi Pärnu, nii nagu juba 1883. aastal lubas Vene impeeriumi transpordiminister Konstantin Possiet, neljanda põlve pärnakas. Aga samal ajal sain öelda, et Läti pool on käsi piiblil kinnitanud, et  nende huvides on panna käima kiirrong liinil Riia-Valga-Tartu.

Plaan on endiselt tugev – pöörderaadiuste õgvendamine Riia ja Valga vahel on päris kaugele jõudnud ning 2019. aastal võivad meile hakata Riiast käima 120 kilomeetrit tunnis liikuvad rongid.

Lugesin teie programmi. Seal oli väga palju ridu, mis algasid stiilis «arendame edasi» ja «peame oluliseks». See ei ole Keskerakonna omapära. Väidan, et nendel valimistel ongi vähe suuri ja julgeid ideid. Kas nõustute? Kui jah, siis mis te sellest arvate.

Kõikide valimiste eel on Tartus olnud uhkeid loosungeid, mis jäävad täitmata ja mis tosina aasta pärast uues kuues jälle esile tõstetakse. Leian, et ühiskond ongi seda tervem ja arenguvõimelisem, mida vähem on revolutsiooni ja mida rohkem on evolutsiooni. Pikalt kavandatud ideed tuleb ellu viia, mitte üritada neid pidevalt uute ja huvitavamatega asendada. Harmooniline areng on oluline.

Keskerakond on rääkinud vajadusest teha Tartusse oma televisioon ja munitsipaalajaleht. Kas te mõtlete seda tõsiselt?

Peame oluliseks, et tartlased oleks linna juhtimisest hästi informeeritud. Kui Tartu Postimees teeb oma tööd hästi, siis vast pole vaja dubleerida.

Aga tasuta ühistransport?

See on kollektiivse mentaliteedi küsimus. Õigus on nendel, kes ütlevad, et tasuta lõunasööke pole olemas. Ei ole tõesti. Küll aga on võimalik ressursside mõistlik paigutamine.

Olen ka seda teemat Kadriga arutanud ja jõudnud järelduseni, et mõned suured asjad tuleb lahendada üleriigiliselt, sest see annab kokkuhoiu. Tasuta ühistransport on üks neist. 

Tallinna praeguse süsteemi puhul mõjub nii mõnigi asi paroodiana. Öeldakse, et näe, meil piletimüügikulu pole, aga kuna külalised ei saa tasuta sõita, siis neid tuleb ikkagi kontrollida. See sarnaneb väga katsega keeta samas potis korraga nii suppi kui ka kisselli.

Miks Tartu pole nii rikas, kui siin leiduva tarkuse põhjal eeldada võiks?

Riia üle-eelmine linnapea ütles ükskord mulle, et Läti põhiline häda seisneb selles, et neil on ainult üks linn … et Leedus on Vilnius ja Kaunas ning Eestis Tallinn ja Tartu. Seejärel jäi ta hetkeks vakka ning tema silmis lõi särama kahjurõõmus helk: oot, aga teil ju ka juba nivelleeritakse Tartut! Tal oli õigus. Eestit on arendatud liiga Tallinna-keskselt ning see annab tunda.

Ma ei taha öelda, et Tartust tuleks omaette kubermangu keskus teha, aga suhtumist, mis tugevalt Tallinna soosib, tuleks küll muuta. Tartu kohaliku võimu kandjad peavad jõuliselt seda sõnumit levitama.