Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Värsked koolijütsid saavad pillimängus käe valgeks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Spetsiaalselt akordioni­­tunni jaoks rendib muusikakool eriti pisikesi pille. | FOTO: Margus Ansu

Ajal, mil muusikakooli jõuavad peamiselt need lapsed, kelle vanemad on pilliõppega kokku puutunud, otsustasid kaks Tartu kooli, et viivad ise kõik oma esimese klassi õpilased pilli õppima. Ehk juhtub siis, kui lastel juba tee muusikakooli selge ja pillidki armsaks saanud, et nad tahavad ema-isa utsitamisetagi pillimängu õppimist jätkata.

Ühe õue peal asuvast Hansa ja Descartes’i koolist on vaid veidi üle poole kilomeetri Tartu II muusikakoolini. Nii võtavad esimeste klasside õpetajad kord nädalas oma koolijuntsud sappa ja jalutavad uut jalakäijate kiirt mööda pikapäevarühma asemel koos muusikakooli.

Kes läheb kandle-, kes klaveri-, plokkflöödi-, löökpilli-, ukulele-, viiuli- või hoopis akordionitundi. Iga laps saab kuus nädalat harjutada ühte, seejärel kuus nädalat teist ja veel kuus nädalat kolmandatki pilli.

Läinud nädala kolmapäeval tagusid Descartes’i kooli poisid Karl Rebane ja Rauno Lang mõnuga löökpillide toas trummi ja harjutasid, kuidas peab käsivarsi ja küünarnukke hoidma, et välja näha nagu üks õige trummar muiste.

Karl Rebane (vasakul) ja Rauno Lang toksisid oma esimeses pillitunnis trummi, algul surmtõsiselt, hiljem juba mõnuga. / Margus Ansu

Koos mõnusam käia

«Meeldis, et sai teha palju lärmi!» arvas Karl hiljem oma klassiõpetaja Kadri Vaarikuga esimesest pillitunnist rääkides. Kadri Vaarik sõnas, et lapsevanemana meeldiks tallegi, kui laps saab kogu klassiga muusikakoolis käia, sest tihti jääb asi kas või selle taha, et esimese klassi koolijüts ei oskaks üksi sinna minna.

Tartu II muusikakooli direktor Aile Parmsoo tõdes, et ega lapsed selle kuue pillitunniga suuri klassikuid mängima ei hakka, kuid mõne lastelaulu õpivad üheskoos selgeks ikka. Tema sõnul on kolme kooli ettevõtmine pilliõpetajatele paras proovikivi. Kui enamasti on pilliõpe individuaalne, siis nüüd on korraga tunnis kuni kuus õpilast.

See aga tähendab, et muusikakool vajas kohe juurde ka hulga pille, millega lapsed üldse õppida saaksid. Läinud nädalal saabuski kooli 135 kilo instrumente: ukuleled, viiulid, plokkflöödid, akordion. Lisandub veel digiklaver. Kõik need pillid osteti muusikakoolile päriseks ning lisaks rendib kool veel ka pisikesi akordioneid.

Pärnust saadud eeskujul uudseks ettevõtmiseks said koolid raha Tartu linnavalitsuselt. Hansa kooli direktori Liina Karolin-Salu sõnul maksab kool samast projektist saadud raha eest kinni ka pilliõpetajate ja klassiõpetajate töötasu. Seega kulub pillide ostuks ja õpetajate palgaks aasta jooksul ligi 11 000 eurot.

Liina Karolin-Salu tõdes, et lapse muusikakooli panek on vanemale kahtlemata kulukas, eriti kui muusikaga tahaks tegeleda perest mitu last. Siin loodab ta, et kui riik hakkab maksma huviringitoetust, leiavad tee muusikakooli ka need lapsed, kelle pered praegu seda endale lubada ei saa.

Uus kultuurikiht

Karolin-Salu lisas, et kui muusikakooli toob oma lapse vanem, kel endal on varasem kokkupuude muusikaõppega, siis temale näib, et rahapuuduse tõttu on justkui üks põlvkond pillimängulembeseid lapsevanemaid vahepealt ära kadunud. Seega on ka vähem lapsi, kes vanemate soovil muusikaga tegelevad. «Ilmselt on vaja koolil see roll võtta ja hakata kasvatama uut kultuurikihti,» lisas direktor.

Aile Parmsoo nentis, et igal aastal on muusikakooli astumise avaldustest näha, millised pillid on nii lastele kui ka vanematele kõige tuttavamad ja seega ka kõige popimad: need on kitarr ja klaver. Seega saab äsja alanud kolme kooli koostööna tutvustada lastele neidki pille, mille olemasolust nad polnud varem ehk teadlikudki.

«Minu jaoks oli esimeses grupis kõige toredam kuulmine, kui üks tüdruk ütles teisele: «Kuule, räägi mulle, missugune see viiul välja näeb!» See tähendab, et lastel on suhteliselt üksluine pilt muusikast,» tõdes Parmsoo.

«Näiteks akordion on millegipärast oma populaarsuse kaotanud,» jätkas ta. «Tänapäeval ei peeta ju selliseid pidusid, kus on kohal akordionimängija ja kõik laulavad. Eks siis ole näha, kui palju neid akordioniarmastajaid siit tuleb.»

Klaveriõpetaja Jelena Pan­­chenko näitas Hansa koolis käivatele Rasmus Susile, Raiko Sepale, Deisi Tederile ja Karin Tinterale pillimänguks sobivat peo­­pesa asendit. / Margus Ansu

Tagasi üles