/nginx/o/2019/06/04/12229519t1hcdb4.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/10/09/7192649t1hfb61.jpg)
Ilmselt küll. Mulle Tartu välisilme meeldib. Kuid sisemine ilu, vaimsus teeb murelikuks. Olen mures Tartu tuleviku pärast. Akadeemiline vaim on Tartule nii õnn kui ka õnnetus.
Jaak Nigul: kas ma sellist Tartut tahtsingi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õnn, et siin elab, õpib ja töötab palju potentsiaalselt mõtlemisvõimelisi inimesi. Õnnetus on, et koos massikõrghariduse pealetungiga on nende hulgas vähenenud ratsionaalselt mõelda tahtvate või suutvate osakaal. Domineerivad polkovniku lese stiilis «tahaksin midagi soolast või torti» tahtmised.
Marju Lauristin kirjutas Tartu kasvu võtmetest sotside nägemuses (TPM 25.9). Need oleksid «akadeemiliste teaduste (informaatika, meditsiin, psühholoogia, sotsiaalteadused, humanitaaria) ning IT-ettevõtete koostöö», milles reaalteadustel ilmselt roll puudub, neid ei mainitud; «kultuuriasutuste koostööst sündiv energialaeng» ja «vabaühenduste ja asumiseltside koostöö teadlastega öko Tartu ja rohelise Eesti eest seismisel».
IT-firmad tekitavad kahtlemata ümberjagatavat lisandväärtust, kuid need muud kasvuvõtmed toovad siiski vaid «sotsiaalmajanduslikku tulu». (Rail Balticu tasuvusuuringu mõistet.) Ent kultuuriasutuste koostöö energialaengut ei saa pensionideks maksta. Põnevaim lapsepõlv ja inimväärseim vanaduspõlv vajavad päris raha.
Aga rahast rääkimist peetakse vasakintellektuaalide seltskonnas ebasündsaks, sest neil endil pole soovi ühiskonna vajaduste rahastamises osaleda. Mis on loomulik, sest bioloogiliste olenditena domineerib meis kõigis esmajoones evolutsiooni käigus väljakujunenud ratsionaalne egoism, millest enamik suudab üle olla vaid oma lähisugulaste suhtes. Linn, ühiskond või riik on selleks liiga suured kooslused.
Valijad võiksid mõelda, kelle arvelt iga poliitikasse pürgija lubadusi jagab, kas ta midagi ka oma tasku arvelt lubab.
Mihkel Kunnus kirjutas blogipostituses sellest nõnda: «Lühim vastus sellele, miks vasakutopistid on inimvaenulikud, ongi selles, et nad ei tunne praktiliselt üldse inimloomust, sest nad selle olemasolu eitavad.»
Septembri lõpus ütles Lauristin Päevalehes, et Euroopa suurim probleem on ratsionalismi kriis: «Arutlemise ja kõikide mõistusevärvide arvestamise asemel tegeletakse arvutamisega.» Ilmselgelt saame mina ja tema ratsionalismist erinevalt aru.
Ratsionalismis on tõsikindlate teadmiste allikas mõistus ja loogiline mõtlemine. Mõistus ja loogiline mõtlemine ütlevad, et Eesti olukord, kus ca 0,3 miljonit inimest katavad ca 1,3 miljoni kulud, pole jätkusuutlik ei Eesti ega Tartu jaoks. (Mullu laekus 90 protsenti ettevõtete maksutuludest 6397 ettevõttelt, kus töötas 263 000 makse maksnud ettevõtete töötajatest (MTA andmed).)
Poliitilisi naiivikuid ja küünikuid on paraku alati olnud. Esimesed ei oska arvutada ehk ei mõista, et vähemuse maksudest ei piisa terve ühiskonna ülalpidamiseks. Teised küll mõistavad, kuid pole sotsiaalegoistlikest kaalutlustest tingituna nõus oma panust andma.
Mida siis teha, et Tartu alma mater saaks lisaks vaimutoidule piisavalt finantskaloreid? Valijad võiksid mõelda, kelle arvelt iga poliitikasse pürgija lubadusi jagab, kas ta midagi ka oma tasku arvelt lubab.