Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vladimir Šokman: Soome haridusmudel aitab õppurite aega säästa

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Margus Ansu

Haridusminister Mailis Reps on viidanud vajadusele vähendada lõhet põhikoolijärgsetes õppeasutustes antava hariduse eristamisel ehk lihtsamalt: gümnaasiumide ja kutsekoolide vahel. Teema pole uus, aga ilmselt jälle aeg sellega süvitsi tegeleda.

Aastakümnete jooksul on süstitud arvamust, justkui oleks olemas õige haridus – gümnaasiumiharidus – ja leebemalt väljendudes mitte väga õige  – kutseharidus.  Tegelikult pole ju õiget ega valet haridust. Haridus kas on (omandatud) või ei ole. Inimene kas on haritud või pole mitte. Vahel isegi vaatamata õppeasutuse igapäevasele külastamisele. Ja ega haridust saada ainult koolis.

Elu toob üha enam näiteid diplomeeritud inimestest, kelle teadmisi ja oskusi on tööturule keeruline sobitada. Me oleme justkui unustanud koolide esialgse mõtte: sealt peaks inimene saama võimalikult hea ja mitmekülgse ettevalmistuse, et elus toime tulla.

Õppeasutuse, sealhulgas gümnaasiumi lõpetanud peaksid olema võimelised asuma tööle või jätkama õpinguid järgmises astmes, kõrgkoolis, ülikoolis. Kuidas on asjad tegelikult?

Oleme hakanud juba harjuma olukorraga, kus isegi ülikooli lõpetanud, rääkimata muu kõrgkooli lõpetanutest, astuvad tööd võimaldava eriala saamiseks kutseõppeasutusse. Muidugi on see veel suhteliselt hea variant, kui praktilise eriala ja töö saamiseks tehakse selline valik, sest ilmselgelt on ebasoovitavam olukord, kus minnakse hoopis laia ilma abi- või lihttöid tegema.

Parandamatu häda on, et sihitu gümnaasiumides ja kõrgkoolides ekslemisega on kaduma läinud palju ressurssi. Võib rääkida maksumaksja rahast, pere raha raiskamisest. Ei keskenduks siiski rahale, sest kui see ikkagi õppimisele kulus, ei ole see päriselt maha visatud ei pere ega riigi seisukohalt.

Aga aeg on taastumatu ressurss, mida meile keegi tagasi anda ei saa. Noore, terve, optimismi täis inimese aastad! Kui need on kulunud põhjusel, et «ma täna veel ei tea täpselt, mida õppida, sellepärast täiendan ennast üldharivalt» pole veel suurt häda. Aga meil on juba tuhandeid noori, kes on gümnaasiumides üle jõu käivais sihitutes õpingutes kaotanud igasuguse õpihuvi ja kellel pole õnnetuseks tekkinud ei tööhuvi ega oskusi. Rääkimata sihi kaotamisel tekkivast stressist ning selle tagajärgedest.

Selles mõttes on väga vajalik ministri suu läbi kirjeldatud põhikoolijärgsete õppeasutuste koostöö parandamine ja nende õppekavade selline ülesehitus, et õppimine oleks haarav kõigile. Et kiirelt omandajad saaksid liikuda omas tempos ja et neilgi, kes kasvõi ajutiselt ei suuda teistega sammu pidada näiteks üldainetes, kuid kel on huvi käelise tegevuse vastu ja eeldusi selleks, saaksid jõukohaselt edasi liikuda. Pole ju mingi avastus, et paljud, enamasti noormehed, avastavad endas õpihuvi ja -võimed alles pärast põhikooli.

Oleme hakanud harjuma, et isegi ülikooli lõpetanud, rääkimata muu kõrgkooli lõpetanutest, astuvad tööd võimaldava eriala saamiseks kutseõppeasutusse.

Hariduskeskused, kus on koos üld- ja kutsehariduslikud õppesuunad, mille õppekavad oleksid üles ehitatud moodulite kaupa, mida saaks näiteks nagu klotse kombineerida, on suurepärane lahendus.

Seejuures oleksid n-ö vaheseinad õppesuundade vahel pigem läbipaistvad ja läbilaskvad, võimaldavad mitmesuunalist liikumist õppesuundade vahel. Mooduleid saab vahetada kohe, kui selleks tekkib vajadus tööjõuturul.

Selleks ei pea hariduskeskus ilmtingimata asuma ühe katuse all sõna otseses mõttes. Piisab ühtlustatud ja sünkroniseeritud õppekavadest ning sisulisest koostööst. Ühist linnakut ei pea olema, kuigi võib. Ja ei ole vaja praegu palju emotsioone tekitavaid lävendeid.

Küll peavad olema selged õpiväljundite kriteeriumid igas moodulis ettenähtud eduka läbimise hindamiseks. Võimekamad saaksid soovi korral teatud asju õppida korraga ehk läbida rohkem mooduleid ja omandada mitu lõputunnistust. Näiteks lisaks gümnaasiumitunnistusele kutsetunnistus või isegi mitu.

Eestis on sellise mudeli kasutamise kogemus. Nimelt 1990. aastate alguses töötasime selle välja ja katsetasime Tartus ja Tallinnas. Konsulteerisime ka soomlasi sel teemal, nad  otsustasid sama teed minna.

Eestis otsustas tollane haridusministeerium eksperimendi lõpetada ning tõi põhjenduseks, et kolmel eri tasandil õpet ühes kutseõppeasutuses ei tohi samal ajal olla! Võim jäi peale. Saatuse irooniana võeti meil seaduseparandus vastu 1995. aastal, selsamal aastal seadustati Soomes uus süsteem.

Praegu kiidame neid.

Aeg nõuab reaalseid muutusi. Tartu Poska gümnaasium ning Tartu kunstikool sõlmisid äsja koostöölepingu sünergia tekitamiseks.  Aeg on küps, et asi kohe ja tõsiselt ette võtta. Soome mudel ongi meie endi oma ja hea!

Tagasi üles