Püha Maarja rahva raamatute seeria lõppes lugemikuga

Kui «Seto kirävara» sarja kõik 13 raamatut kõrvuti panna, on esimese esikaanest viimase tagakaaneni 29 cm. Kõikide seljal on rahvarõivamuster, igal Setumaa eri nurgast. Sarja kujundaja Agnes Ratas sai aastal 2015 selle eest Saksamaalt Stiftung Buchkunsti maailma parima kujundusega raamatute konkursilt aukirja. FOTO: Sille Annuk

Hiljaaegu ilmunud valgete kaantega raamatus on peatükis «Ao­lugu» kirjas, et «Seto rahvas om Pühä-Maarja rahvas». Täna peavad selle rahva esindajad Värska kultuurikeskuses oma 12. kongressi. Ilmselt tuleb muude tähtsate asjade hulgas juttu setukeelsest kirjandusest ja kindlasti ka sarjast «Seto kirävara». Äsja ilmus selle viimane, 13. raamat.

Kogu perele

Sarjale pani punkti «Kodotulli valgusõh. Lugõmik kõõlõ perrele» («Kodutulede valgusel. Lugemik kogu perele»). 

Ühes lugemispalas on juttu setudest kui neitsi Maarja rahvast, sest nii kui see rahvakild, oli ka tema käinud valge särgiga. Suurte sõdade ajal oli aga üks mees saanud unes küsida, kas varsti hukkub kogu see ilm. Talle oli vastatud, et nii kaua, kui püsib valgete rõivastega rahvas, meie ilmal otsa ei tule.

Nii nagu kogu see setukeelne seeria, tahab ka äsja ilmunud lugemik harjutada inimesi senisest rohkem oma keeles lugema. Et setu keel jääks püsima, on meil vaja seda rääkida, on vaja lugeda ja on vaja ka kirjutada, märgib raamatu koostaja ja toimetaja Silvi Palm (ta teeb seda mõistagi murdekeeles).

Lugemikus on 11 peatükki. Alguses on kodu ja inimese elu teemalised luuletused, rahvalaulud, lühijutud ja isegi näidendikatke. Lõpus on peatükk «Rahvas kõnõlõs» («Rahvas räägib»), kus on muistendeid, mitut sorti rahvatarkusi ning vanasõnu ja mõistatusi.

Lugemiku kirjapanekud on väga mitmest allikast. Leidub nii Eesti kirjandusmuuseumist pärit üleskirjutusi ja tekste esimesest setukeelsest lugemikust, mille kaks raamatut ilmusid aastail 1922 ja 1924, aga samuti kunstkirjandust, mille autorid on teiste hulgas Kauksi Ülle ja Merca.

Et setu keel jääks püsima, on meil vaja seda rääkida, on vaja lugeda ja on vaja ka kirjutada, märgib Silvi Palm.

Luuletustes ja proosapalades leidub erinevat setu keelt. Koostaja selgitab eessõnas, et iga autor kirjutab sellises setu keeles, nagu tema kodus on kõneldud, ent üht-teist on ta siiski kohendanud.

Silmatorkav erinevus on Kauksi Ülle komme tähistada kõrisulghäälikut q-tähega, kusjuures teiste tekstides on selle asemel ülakoma. Ja teistest erinevalt on säilitatud ka Lauri Sommeri viis märkida kõrget õ-d y-tähega. Need erandid lugemist kergemaks küll ei tee.

Sarja kokkuvõte

Kas koostaja on seda teinud kogemata või meelega, aga lugemikust on tunda, et see on sarja «Seto kirävara» viimane raamat. Nimelt on selles esindatud mõnedki autorid, kelle loomingut on ilmunud seeria eelmistes köidetes. Nende hulgas on juba nimetatud Merca ja Kauksi Ülle, aga samuti näiteks Minna Hainsoo, Paul Haavaoks ja Vanahundi Höödor.

Kuigi lugemik ilmus juba Seto Kuningriigi päevaks, ei ole sellest trükiajakirjanduses seni teadaolevalt midagi kirjutatud. Kuid asi on seda väärt, ja kuidas võimalikud lugejad muidu teada saavad.

Ei ole midagi kuulda olnud ka senistest esitlustest. Pole võimatu, et 10. oktoobril kell 11 Meremäe raamatukogus ongi lugemiku esimene avalik tutvustus.

FOTO: TPM

RAAMAT

«Kodotulli valgusõh. Lugõmik kõõlõ perrele» 

  • Sarja «Seto kirävara» 13. raamat 
  • Koostanud ja toimetanud Silvi Palm 
  • Kujundanud ja küljendanud Agnes Ratas
  • Koostamisel on abiks olnud Ahto Raudoja ja Helen Külvik
  • Kirjastanud Seto Instituut 
  • 2017, 208 lk
Tagasi üles
Back