Valimiskoolitajad: rulapargi lubamisest noorte häälte püüdmiseks ei piisa

Valimisvalvur Heliis Nemsitsveridze (vasakul) ja MTÜ Neljas Dimensioon asutajaliige ja koolitaja Maia Klaassen korraldavad projekti «Noored meediatargad». Foto: Sille Annuk

Endiste ja praeguste Tartu ülikooli ajakirjandustudengite loodud MTÜ Neljas Dimensioon on sel aastal oma tegevust laiendanud ning tegutseb ajakirjanduslike lugude kirjutamisele lisaks aktiivselt ka noorte valijate harimise vallas. 

Valimistele eelnevate kuude jooksul on Neljanda Dimensiooni liikmed Tartu linna üldhariduskoolides ja Tartu kutsehariduskeskuses 16–17-aastastele noortele töötubasid kor­­raldanud, et esimest korda valijad oskaksid ära näha hetke, mil poliitikud või nende meeskonnad noortega manipuleerivad.

Praeguseks olete korraldanud üheksa töötuba nii üldhariduskoolides kui ka kutsehariduskeskuses. Kuidas need töötoad välja näevad? 

Maia Klaassen: Mudel on kõikjal sama. Esimeses pooles räägime iseendast: kes me oleme ja miks me oleme pädevad nendega rääkima. Teadmiste põhi algab sellest, et me räägime, kuidas kujundatakse poliitikute mainet meedias ja kui palju pööratakse sellele tähelepanu. Kui see teadmine on olemas, siis vaatame selle aasta valimiste välireklaame, artikleid, sotsiaalmeedia postitusi, et noor saaks aru, mida lubatakse. Praegu on väga populaarne lubada asju, mis tegelikult jäävad kohaliku omavalitsuse pädevusalast välja.

Mõni näide?

Heliis Nemsitsveridze: Üks Tartu valimisliit lubab Pirogovi platsil kanepi suitsetamise legaliseerida.

MK: Jah, nad tahavad ka munitsipaallõbumaja luua. Aga selliseid näiteid tulebki noortele tuua, sest praegu ei oska noored neid lubadusi konteksti panna, et mida kohalik omavalitsus üldse lubada võib.

Kuidas teile tundub, kas 16–17-aastaste valimisõiguslike noorte meediaharidus on piisav, et valida? Kas nad saavad aru, et selle konkreetse valimisliidu puhul ei ole tegemist ju tõsiseltvõetava poliitilise jõuga?

HN: Saavad! Noored on kriitiline kamp. Nad naeravad sellised totrad slogan’id väga kiiresti välja. Väga tihti noori alahinnatakse ja see on minu meelest väga kurb.

MK: Rääkisime kutsekoolis väga konkreetselt erakondade hüüdlausetest. Näiteks EKRE «Anname tuld!», mis ka Viljandis Paalalinna kooli ees tähelepanu sai, on noorte meelest lihtsalt tühi sõnakõlks. Mille pihta tuld antakse? Seda me ju ei tea.

Andsime noortele aja ja ruumi, et nad saaksid iseenda jaoks need asjad selgeks mõelda ja üksteisega oma varasema tausta ja uute teadmiste põhjal arutada. Me ei öelnud neile, et mõelge nüüd nii, aga kui erakondade platvorme analüüsima hakkasime, olid selle tulemused ootuspärased: see, mis tundub meile absurd, on ka neile absurd. 

HN: Ma ütlesin küll, et noored on kriitilised, aga selle kõrval jääb neil puudu elukogemusest. Ühiskonnaõpetuse või ajalootunnis ja ka kodus ei räägita sageli nendest asjadest nii põhjalikult. Meie lõime aja ja ruumi oma poliitiliste teadmiste kasvatamiseks. Me lasime neil süvitsi minna.

MK: Me ei rääkinud ainult sellest, kuidas erakonnad parempoolsete-vasakpoolsete skaalale paigutuvad, vaid sellest, kuidas see lõpuks meedias väljendub. Paljud kuulsid esimest korda, et mõned ajakirjanduslikud väljaanded on oma poliitilistelt vaadetelt kaldu ja kui asi läheb poliitikute reklaamini meedias, siis noored ei loo neid seoseid. Nad ei pane 1 + 1 kokku. Ja meie töötubades õpitigi seoseid looma.

Viimane noorte valimisaktiivsuse prognoos oli 25 protsenti. See ei ole kuigi paljulubav.

MK: Kui me hakkasime neid koolitusi tegema, siis olid meil loomulikult eeldused, et millised tulemused olla võiksid. Aga kui me oleme küsinud klassiruumides, kui paljud noortest tunneb huvi valima minemise vastu, siis neid käsi on tõusnud ikka palju rohkem kui 25 protsenti.

Küsimus on selles, et kui formaalselt on valimisõigus antud, siis sellega edasi ei ole mindud. Noori ei ole poliitikasse kaasatud. Eeldatakse, et kõik noored tunnevad ekstreemspordi vastu huvi ja võimalus nende hääli püüda on ehitada rulapark.

Tundub, et noortele suunatud lubadustest ongi enim kõlama jäänud eelkõige see rulapargi-narratiiv.

HN: Rulapark ongi hea näide sellest, et poliitikud tahavad kõnetada noori ja leiavad, et kuna nad on noored, siis neile meeldib kindlasti rula ja trikirattaga sõita ja järelikult peame me neile lubama skate-parki.

MK: See on kahe otsaga asi: kui poliitik arvab, et ainus, millest noored hoolivad, on pastakad ja skate-park, siis mõtteviis, mille nad vastu saavad, on midagi muud. See panebki noori arvama, et poliitikud ei oska neid kõnetada ega tunne noorte vastu päriselt huvi.

Tegelikult tahavad noored samu asju, mida teised valijad. Nad tahavad ilma aukudeta tänavaid, parke, kergliiklusteid. Noorte vajadustele vastamine poliitikas on praegu auguline. Neil on valimisõigus, nende hääli võiks lubadustega püüda, aga keegi ei analüüsi, mida oleks vaja ja miks. 

Ehk siis poliitikud alahindavad noori?

MK: Just!  Noored tunnevad, et neid alahinnatakse, ning lõpuks nad ei lähegi valima, sest nendega ei kõnele tegelikult keegi. Küsimus ei ole selles, et nad ei tahaks kaasa rääkida, vaid kui teiste sihtrühmade puhul üritatakse valimisaktiivsust ärgitada laiade teemadega, siis noortega räägitakse läbi selle, mida poliitikud arvavad, et 16–17-aastased teevad. Ja see on väga kitsas.

HN: Hästi oluline on see, et noored läheksid 15. oktoobril valima, sest sellest oleneb, kuidas poliitikud seda sihtrühma tulevikus kohtlevad.

Tegelikult nad ei ole ju seal skate-pargis.

MK: Mingi hulk kindlasti on, aga see on väike. Mõni käib igal õhtul jõusaalis, aga keegi ei hakka ju munitsipaaljõusaali tegema mingi väikse rühma huvi põhjal. Aga noorte puhul tundub, et see väike huvirühm ongi ainus, mida sihitakse.

Aga kas noori üldse peab sihtima? Kas nad üldse tahavad oma kodukoha asjades kaasa rääkida?

MK: Meie ei saa vastata sellele küsimusele, kas noort huvitab see, et tema kodukohta, olgu siis Tartusse või mujale, tehakse näiteks kergliiklustee. Aga selles omavalitsuses kandideerija peaks välja uurima, kas see noori huvitab või mitte. Nad ei saa lihtsalt automaatselt eeldada, et neid huvitab ainult rulapark.

HN: Tartus elavate noorte puhul on ka see aspekt, et paljud neist ei ole siia sisse kirjutatud ja käivad lihtsalt Tartus koolis. Valima lähevad nad ju ikkagi oma kodukohas.

MK: Kampaania «Noored valima» on muidugi hästi tänuväärne, Kersti Kaljulaid ja Daniel Viinalass ja youtuber’id kutsuvad üles noori valima minema, aga keegi ei selgita, miks peab valima ja miks see on oluline. 

Millisel moel peaksid poliitikud valimisealisi noori siis kõnetama?

MK: Vähem stereotüüpe. Tuleb vähem rääkida sellest, et noore ja pensionäri hääle garanteerib komm ja pastakas. Meie kogemuse põhjal see ei ole tõsi.

Selle asemel tuleks neile pöörata tähelepanu ja kuulata, mida neil on öelda. Lühidalt: kohelda neid nagu võrdset siht­­rühma. Milline iganes valimisaktiivsuse protsent noorte seas lõpuks tuleb, meie hinnangul tuleneb see sellest, et noori on vaadeldud stereotüüpselt selle asemel, et läheneda sisulisest küljest.

HN: Ja unustada see suhtumine, et noori saab kätte ainult sotsiaalmeediast. Nad on ka mujal. Nendega tuleb rääkida varem. Meie kogemus näitab, et sotsiaalmeedia kampaaniad ei ole poliitikutele tulemuslik tegevus. Seda lihtsalt naeruvääristatakse.