:format(webp)/nginx/o/2017/10/02/7166005t1he54c.jpg)
Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul loodud lavastusliku koostööprojektina sattusid juhuse tahtel paarilisteks teatriteks Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava. Et teatrid otsustasid etteantud teemale – aastad 1920–1930 – läheneda mõlemad omamoodi, valmis kaks lavastust ühise pealkirjaga «Rännakud».
Esimesena valminud lavastuse «Rännakud. Tõotatud maa» autor ja esitaja Kadri Noormets võttis lähtepunktiks umbes 3400 eestlase väljarände Brasiiliasse 1920. aastatel.
Ajaloolisele seigale otsustas ta läheneda isiklikult, kaasates etendusse aktiivselt ka publikut, kelle suhtes on autor etenduse vältel algusest lõpuni pigem domineerija rollis. Ta kehtestab vaatajatele reeglid ja annab piiratud valikuvabaduse, mida nähtud etenduses keegi lõhkuda ei söandanud.
Neljanda seina lammutamine algas enne etendust Tartu Sadamateatri fuajees, kus Noormets jagas vaatajatele kilesusse. Pärast publiku sisenemist saali süvenes etendaja familiaarsus vaatajate suhtes veelgi, kui ta kõnetas nimeliselt publiku seas istuvaid tuttavaid.
Publiku mugavus pannakse proovile üha julgemalt, kui vaatajatel palutakse istuda selg saali poole, nii et kõik vaatavad tõtt iseenda peegelkujutisega. Samal ajal jutustab etendaja oma rännakust Brasiiliasse ja iseendasse, muutes ligi sada aastat tagasi juhtunu isiklikuks kogemuseks, mida ta püüab üha aktiivsemalt jagada publikuga.
Etenduse vältel püsib esitaja iseenda piirides, võtmata tegelaskujude maske. Samasugust kaasatulemist oodatakse ka vaatajatelt. Tema pingutuste sümbolina kõrgub keset lava hiiglaslik kivimürakas (rändrahn?), mille vallutamiseks ta kasutab ka publiku abi. Et Noormetsa tegevuse eesmärgid tunduvad vaatajatele kaugeks jäävat ning ta ei juhenda neid piisavalt motiveeritult, jääb publiku osalus ja nähtu mõistmine piiratuks.
Keeletundlike monoloogide üleminek sõnatule tantsule mõjub segaselt.
Koostööprojekti teisena valminud lavastuses «Rännakud. Maarjamaa laulud» keskendub Vanemuine sõnadele ja tantsule.
Lavastuse esimene pool lähtub Vanemuisest kui sõnateatrist, lastes kõlada näitlejate järjestikustel monoloogidel. Staatilist lavalist tegevust kompenseerib tihe ja tähenduslik tekst, kus sõna kui mõiste iseeneses saab erinevate näidete kaudu lahti võetud ja kokku pandud. Ükshaaval ja intiimsete kogemuste kaudu avaldub eesti keele mitmetähenduslikkus ning rikkus, mis paneb mõtlema ka sellest, et keelekasutus määrab meie maailma piirid.
Lavastuse teises pooles on mindud eksperimenteerimisega veelgi kaugemale, võttes eneseväljendusest ära sõnad ja asendades need kehaliste piiridega. Laval on Vanemuise rahvusvaheline tantsutrupp, kes kõneleb vaatajatega sõnatult, füüsise valitsemisega. Tantsuvõõral inimesel on raske nähtut interpreteerida, nii et jääb üle hinnata tantsijate kehalist väljendusrikkust.
Keeletundlike monoloogide üleminek sõnatule tantsule mõjub segaselt ja paneb otsima kahe väljendusvormi vahel tulutuid seoseid. Tundub meelevaldne vaadata kehakeelt kui sõnalise keele arengu lõppfaasi, lineaarse loo asemel on mõistlik nentida, et Vanemuise tantsutrupp soovis samuti oma osa Eesti Vabariigi sünnipäevast, rõhutades tantsu kui mõistet iseeneses.
Kokkuvõttes jääb «Rännakute» kahest lavastusest kõlama individuaalsuse taotlus. Nii kuidas Kadri Noormets teeb ajaloolisest sündmusest isikliku kogemuse, jagades seda jõuliselt publikuga, kõnelevad Vanemuise lavastuse tegelased sõnade isiklikust tasandist. Mõlemad lavastused pakuvad üsna vaba interpreteerimisvõimalust, kus publiku avatus saab muuta etenduskogemused värvikamaks.
Kaks lavastust