Tarvo Siilaberg: vastutusest ja usaldusest

FOTO: Margus Ansu

Indrek Särg, te süüdistate mind intervjuus (intervjuu EKRE linnapeakandidaadiga TPM, 28.9) imeteldavas pugejalikkuses, millega ma olevat «asunud EKREt materdama». Veel nendite, et «tal (st minul) pole mingit põhjust, see (Peetri) kool sai EKRE fraktsiooni toel katuseraha» ning kokkuvõtvalt: «Midagi muud peale poliitilise tellimuse on siin raske näha. Tellimuse taga on muidugi meie kunagised eelkäijad, isamaast rääkivad lurjused ehk IRL.»

Ma soovitan teil hoiduda eelarvamusest, et tõekspidamised ja veendumused on ühtviisi ostetavad ning manipuleeritavad. Sajandi eest mõistis Villem Reiman  – toonase Eesti rahvusliku liikumise ideoloog – hukka «rahvuseta ja aadeteta inimesed, kes justnagu tuulelipp nina iga kord sinnapoole pööravad, kust leivahais vastu tuleb», sest pidas neid eesti kultuurile kadunuteks. Mina selliste hulka ei kuulu ja soovitan ka teil mitte.

Minu arvamuslugu «Rahvuslus tigeda voorusena» (ERR, 10.9), mis on süüdistuse alus, kajastab isiklikke ja pikaajalisi seisukohti. Olen veendunud, et see variatsioon rahvuslusest, mida EKRE esindab, on tigeda vooruseks (laenates sõnu Oscar Wilde'ilt). Seda iseloomustab populism ja agressiivne demagoogia. Meetoditeks on löömamehelik vastandumine, hirmu ja vihkamise ning teiste madalate instinktide üles piitsutamine. Lähiminevikus ületati joon, millest alates tundus teatud seltskonnale, et on OK kutsuda avalikus ruumis üles vägivallale, käituda rassistlikult ning matslikult.

Miks ma sellest kirjutan? Ajendiks on kahtlemata esmakordne kandideerimine volikogusse,  IRLi ridades. Sama jõud on minu hääle saanud viimased 18 aastat ehk sealtpeale, kui seda anda võisin. Kuid sügavamaks põhjuseks on see, millesse usun koolijuhi, kristlase ja konservatiivina.

Minu kooli missioon on luua keskkond ja teha tööd selle nimel, et iga laps areneb terviklikuks isiksuseks, kes hoolib endast, teistest ja ümbritsevast keskkonnast, ta oskab ja julgeb mõelda ning öelda, teha ja vastutada.

Samasuguse hoolivuse, julge osavõtlikkuse ja vastutustundega peaksime oma riiki ja linna ehitama. Tean, et vastutan juba nüüd ühiskonna eest, kus kasvab minu poeg, ning tean, et saan kaasa aidata selle paremaks elukeskkonnaks kujundamisel. Lisaks usun seda, mida mäejutlus mõistu õpetab: «Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?» 

Võtan meie kodulinna ja selle tulevikku isiklikult. Olen neli aastat kasvatanud kogukondlikku kooli, mis annab tööd poolesajale tartlasele ning haridust 162-le lasteaia ja kooli õpilasele. Kool kasvab jõudsalt tänu õpetajate tööle, kogukondlikule ettevõtlikkusele ja kaaslinlaste usaldusele. See viimane on meile kaugelt kallim vara kui poliitiline katuseraha. 

Tagasi üles