Siim Vatalin: linnaaiandus on ruumipoliitika

Foto: Kristjan Teedema

Suure hulga koos elavate inimeste elu on küll huvitavam ja toimetulekuvõimalused paremad, samas peame aga mõtlema, kuidas tasakaalustada linnas elurikkuse kahanemist ja inimese kontakti kaotamist talle kui liigile harjumuspärase elukeskkonnaga.

Linnaaiad on viimastel aastatel Tartus oluliseks teemaks muutunud. Neid, kes linnaaiandusega tegeleda sooviksid, tuleb järjest juurde koos uute aedade tekkimisega. Pole ka ime, sest aiapidamisest inimestele ja linnakeskkonnale tekkivaid positiivseid mõjusid on palju ja erinevaid: aed on loominguline, hariv, sotsiaalne, tervistav, söödav, elav, kultuuriline.

Aias on aednikul vabadus luua ja eksperimenteerida, ta saab osaleda isikliku ja omapärase maailma kujundamises, mis nõuab vaimset pingutust ja pakub emotsionaalset rahuldust. Aed teeb ärksaks ja rõõmsaks.

Aiapidamise käigus tuleb õppida: vajaduse korral kiiresti reageerida probleemidele ja otsida infot, omandada uusi töövõtteid.

Aed ei saa kunagi valmis, see muutub ja kasvab koos aednikuga.

Aed on maailmaga koos olemise viis. Lapsed, kes on õppinud jälgima looduse elutsüklit, mõistavad paremini ka enda rolli ja vastutust selle ees. Kui meenutan, suudan veel nüüdki jalutada tolles tibatillukeses aias, mis kunagi ammu mulle endale selle teadmise andis.

Linnaaias ollakse koos teistega. Ka oma vagu või peenart harides teed tahes tahtmata juttu naabriga, küsid «kuidas läheb?», kirud või kiidad ilma, või uurid paremate kartulisortide kohta. Kui juba aastaid koos aeda peetud, küllap saab siis ka isiklikumatel teemadel kõneleda. Koos saab ka vaikida.

Aias saadakse kokku ka nendega, kellega muudel puhkudel ehk ei kohtutakski, aed loob puutepunkte, seob inimesi omavahel ja ühise ala külge.

Liikumine teeb head. Tõsi, üle ei tohi pingutada, peab oskama teha, aga küllap mõni kogenum aitab õiged kaevamisvõtted selgeks õppida. Tühja sest tuulest ja vihmast, kasvutsükkel nõuab oma, jälle tuleb minna, kuniks suve, kuniks elu.

Ja muidugi saak. Usinam, võib-olla koolitatud aednik suudab heal aastal ka kahesajalt ruutmeetrilt talvekartuli ning tubli poole vajaminevast köögiviljast tallele panna.

Ühele aednikule pakub aed olulist toidulisa ka majanduslikel põhjustel, teise jaoks võib ise kasvatatud toit kanda peamiselt emotsionaalset väärtust.

Veidi teine suhe toiduga on pigem koos käimiseks mõeldud kogukonnaaedades, kus rohkem kui taimi ehk hoopis ideid kasvatatakse.

Saagi jagamisel võib siis olla ka vaimsem sisu: õhtul lõkke ääres värskest rohelisest üheskoos kosmosesuppi keetes tulevad meelde ka teised mõõtkavad, sest mis see toidukraam muud on kui patta pandud päike.

Linnuteelt tagasi linna juurde. «Aed on elav» tähendab siin midagi väga praktilist. 

Suure hulga koos elavate inimeste elu on küll huvitavam ja toimetulekuvõimalused paremad, samas peame aga mõtlema, kuidas tasakaalustada linnas elurikkuse kahanemist ja inimese kontakti kaotamist talle kui liigile harjumuspärase elukeskkonnaga. Vastutustundlikult majandatud linnaaed toetab ja rikastab ümbritsevat ökosüsteemi, samuti aitab elurikkas ja mürgitamata mullas tuhnimine igal linlasel hoolitseda oma isikliku mikrofloora tasakaalu eest, millel tervise hoidmises tähtis roll.

Lisaks kõigele muule on «linnaaed» ka idee ja linnaplaneerimise tööriist. Võrreldes kõigi teiste linnaruumi kasutamise viisidega on linnaaed omanäoline ja nagu eespool kirjeldatud, ka paljude positiivsete mõjudega viis.

Iga kord, kui kavandame uue linnaaia, rikastame maastikku, parandame inimeste elukeskkonda ja loome suure hulga sotsiaalseid teenuseid.

Veel hiljuti seda võimalust Tartu linnaplaneerijate kasutada polnud, vähemalt mitte ametlikult. Sellest sügisest on esimest korda ka Tartu üldplaneeringus paika pandud, et linnaaiandusmaad võivad päriselt ja ametlikult olemas olla ning nende abil saab Tartu linnaruumi kujundada ja muuta.

Mida see tähendab? Kindlasti tähendab see võimalust mitmeid protsesse linna arengus ümber mõtestada. Näiteks enne linnaaiandusmaa kasutuselevõttu võisime üldplaneeringus linnaaedadest parimal juhul rääkida kui eriti suure liigirikkusega inimtekkelistest ja piiratud juurdepääsuga haljas­aladest.

Nüüd on meil aga uus ametlik mõiste ja selle kasutamiseks linnaplaneerimises peame sügavamalt aru saama ka linnaaianduse tähendusest ja rollist. Seda olengi üritanud siin artiklis avada.

Kokku võttes: linnaaed on elukvaliteeti parandavate teenuste tööriistakomplekt. Kui linnaaiad on linnas olemas ja neid kasutatakse, annab see linlastele olulised vahendid ja oskused oma füüsilise ja vaimse tervise hooldamiseks ning kujundab parema tervisega, rõõmsa ja rahuloleva kogukonna. Linnaaed loob parema keskkonna ka neile, kes ise aeda aednikuna ei kasuta.

Aed on maailmaga koos olemise viis. Lapsed, kes on õppinud jälgima looduse elutsüklit, mõistavad paremini ka enda rolli ja vastutust selle ees.

Mida siis teha olukorras, kus ühelt poolt üldplaneeringus alles tunnustati linnaaiandust ja joonestati kaardile mitu täiesti uut linnaaiandusala, kuid teisalt määratakse seni ametliku staatuseta reaalselt tegutsenud Hiinalinna linnaaiandusala tee-ehituse ning uue linnaosa rajamise tõttu suures osas likvideerimisele?

See ongi keeruline olukord. Üldplaneeringu uuendamine oli linna terviku arenguks hädavajalik töö ja mitmes valdkonnas saab nüüd edasi liikuda. Mul ei ole üldplaneeringu koostamise eest vastutavatele ametnikele ja poliitikutele isiklikke etteheiteid: te pidite arvestama avalike huvidega ja tegite seda suurema osa Tartu elanike ootuste raamides.

Paneme aga tähele, et nüüdisaegne arusaam linnaaianduse tähendusest ja rollist on alles laiema avalikkuse ette jõudmas.

Hiinalinna, ametlikult küll Jaamamõisa linnaosa detailplaneering, mille olemasoluga üldplaneering nüüd kooskõlla viidi, on koostatud aastal 1996. Kui palju tolle ajaga võrreldes ollakse linnaruumi mõtestamisega edasi liigutud, tasub küsida näiteks maastikuarhitektide käest.

Praktikas näeme edasiminekut nii mõnegi Tartu tänava puhul. Näiteks Raadi lennuväli ja vana Roosi tänav viibisid veel mõne aasta eest samuti 1990ndates, praegune Roosi tänav ja ERM on aga 21. sajandisse jõudnud.

Nii ongi mul kõigile üleskutse: mõtleme üheskoos, kas tõesti on kõik võimalused ära kasutatud, kas tõesti tuleb aastast 1996 pärinevad ruumilised visioonid ellu viia samades raamides, nagu need kunagi loodi, või saame mõneti ebatraditsiooniliselt ja planeerimisreeglistikuga vastuollu minnes teha erandeid – juhul kui me üheskoos otsustame, et see on mõistlik ja vajalik?