Raamat annab ülevaate mälestusmärkidest

Eevi Kärdla heidab oma uusimas raamatus pilgu ka dekoratiivskulptuuridele. Varem on ta koostanud raamatud «Tartu vanadel fotodel», «Tartu piltpostkaartidel» ja «Tartu – minu linn. Arhitekt Arnold Matteuse mälestusi». Foto: Sille Annuk

Tartu linnamuuseumi teadur-koguhoidja Eevi Kärdla on koostanud raamatu «Tartu mälestusmärgid ja dekoratiivskulptuurid». Intervjuu andis ta Vilde ja Wilde'i kujude juures.

Millele keskendub raamat?

Ma keskendusin mälestusmärkidele ja -kividele, aga koos nendega olen toonud välja ka linnapildist kadunud mälestusmärgid. Linn on aastatega palju muutunud.

Lisaks on raamatus dekoratiivskulptuurid ja mälestustahvlid. Dekoratiivskulptuure on varem käsitletud küll ühes või teises Tartu koduloo ainelises raamatus, kuid neid ei ole ülevaatena kaante vahele kokku võetud.

Mis hakkab Tartu dekoratiivskulptuuride puhul silma?

Tartus võiks olla rohkem väikseid pargiskulptuure, nagu neid on näiteks Pärnus. See-eest on aga Tartus suhteliselt palju skulptuurseid tänavatõkiseid.

Vähemalt üks oluline mälestustahvel on raamatus teiste hulgast välja jäänud – Nikolai Pirogovi elukohta märkiv tahvel Gildi 3 maja seinal. Miks?

Ma panin seda tähele alles siis, kui raamat oli juba trükikojas. Ei ole kirjas ka mälestustahvlit ratsarügemendi omaaegse talli seinal – see avati alles 24. veebruaril, kui raamatu kujundus oli valmis. Ja pealegi tuleb mälestustahvleid järjest juurde.

Muide, paljud vanad tahvlid, nagu ka Pirogovi oma, on tuhmunud ja halvasti märgatavad, kirjad on kulunud, kõik on üksluiselt hall. Kui seinu väga tähelepanelikult ei vaata, ei pruugi tahvlit märgata. Aga see kõik ei õigusta minu tähelepanematust.

Miks ei ole raamatus näiteks Jüri Ehlvesti mälestuskivi tänavakattes Vilde ja Wilde'i skulptuuri juures?

Tartus on väga palju mälestustahvleid, mida võib võtta ka infotahvlitena, ja -kive tänavates, näiteks keskaegse Tartu väravate ja tornide kohta – ka Toomel. Neidki ei ole mul oma raamatusse võetud. Ma olen teinud valiku.

Kes on selle raamatu põhiline tarvitaja?

Ta on abimeheks ka giididele, aga eelkõige on raamat mõeldud tartlasele, kes tunneb huvi oma kodulinna vastu, kes tahab teada, miks on ühe või teise isiku või sündmuse puhul mälestusmärk püstitatud ja kes on nende autorid.

Kõiki me küll ei tea, kuigi konsulteerisin mitme inimesega, et ühe või teise asja autori või mälestustahvli tausta jälile jõuda. Inforaasukeste kokku korjamiseks tuli kõvasti lapata ka vanu ajalehti.

Mille poolest erineb Aili Raendi «Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised», mis ilmus aastal 1980, teisipäeval esitletud samas mahus ja formaadis raamatust «Tartu mälestusmärgid ja dekoratiivskulptuurid»?

Tema raamat on hästi põhjalik, isegi põhjalikum kui minu oma, sest ta käsitleb ka arhitektuurimälestisi ja kalmuskulptuure. Selle raamatu mälestusmärke ja -kive käsitlev osa on nüüdseks teatud määral vananenud, sest paljutki pole linnapildis enam näha.

Ühe piirkonna mälestusmärkide ja dekoratiivskulptuuride raamatuid on vaja aeg-ajalt taas välja anda, sest uut tuleb järjest juurde ja mõndagi kaob.

Raamat

«Tartu mälestusmärgid ja dekoratiivskulptuurid», koostanud Eevi Kärdla,
kujundanud Tiina Viirelaid,
kirjastanud Tartu Linnamuuseum, 2011,
112 lk.