Jüri Kõre: mina, rahvaliitlane?!

Jüri Kõre.

FOTO: Pm

Riigikogu valimiste aeg oli ühtede hinnangul igav ja ootuspärane, teiste meelest piisavalt põnev ja uudne. Lugejates-kuulajates huvi äratamiseks kasutas uusi nõkse meedia: näiteks valijakompass oli päris lõbus võte iseenda või meeliskandidaadi maailmavaate testimiseks.


Vähemalt kahe kompassi küsimustele pidin ka mina vastama. Üks neist andis tulemuseks «formaalselt õige» maailmavaate, teine aga teatas, et vastaja on oma vaadetelt 75 protsenti rahvaliitlane. Võib-olla suuremal määral rahvaliitlane, kui selle partei keskmine kandidaat! Hunt lambanahas või lammas hundinahas, raske öelda, kuidas seda tulemust hinnata (kas ohtlik omadele või poliitilistele vastastele).

Ei ühtki teist kõrval

Ega see valimiskompassi tõesus või tulusus olegi väga oluline teema. Vaevalt et nende valijate hulk, kes sel moel oma otsuse tegid, ülepea kõneväärt oli. Aga tulemus sundis mõtlema ja mõtlemine andis tulemuse. Mitte väga originaalse, aga ikkagi.

Nimelt, Koonderakonna, Res Publica vm partei kadumine ei toonud Eesti poliitikale mingit kahju, kuid Rahvaliidu lõpp oleks sisuline kaotus. Rahvaliitu iseloomustavad märksõnad konservatiivsus, rahvuslikkus ja regionaalsus on teiste parteide eelistuste pingereas tagumistel positsioonidel.

Märkimisväärse osa valijate väärtuste loetelus on need aga pigem keskmistel või eesmistel positsioonidel.

Pere ja töö on need, mida keskmine eestlane kõige kõrgemalt hindab. Ja selle poolest me erineme päris palju rikkamate riikide kodanikest. Seega, Rahvaliidu tulevik väärib arutamist.

Valimistejärgne vaikus (rohelistest räägitakse vähemalt võlgade klaarimise kontekstis) sunnib arvama, et ennustus erakonna jõuvarude otsa lõppemisest hakkab täituma. Ja hetkel pole ühtegi teist parteid, kellele regionaalpoliitika ja kohaliku omavalitsuse korraldus oleks samavõrra huvi pakkuv teema.

Paraku, paljudele elanikele (valijatele) on omavalitsuse tegemised või tegematajätmised igapäevased, kas meeldivaid või ebameeldivaid üllatusi pakkuvad asjad. See pole ainult ääremaade või vaeste omavalitsuste elus hoidmise mure. Parajaks sasipuntraks on läinud jõukate elu Tallinnas ja ümbritsevates valdades.

Seda ei keri lahti lihtsa tulumaksu pooleks jagamisega (pool elukohaks olevale vallale ja teine pool töökoha omavalitsusele Tallinnale või vastupidi).

Omavalitsuse probleemide mõistmisel ja arendamisel tuleb kasuks kontakt kodanikega. Mitte et kabinetivaikuses pole tööd üldse vaja ja piisab poe taga õllepudeli ringis liigutamisest. Rahvaliidul on see kontakt valijaga lihtsalt kõige tihedam. Tõsi, pigem maal kui linnas.

Parim lahendus koostöö

Paraku on ka Rahvaliidu enda (näiteks tema regionaalministri) paremat halduskorraldust või tasakaalukamat regionaalarengut lubanud algatused sumbunud.

Kui rääkida haldusterritoriaalsest reformist, ei ole valik «vabatahtliku» või «kohustusliku» liitumise vahel sugugi kõige tähtsam teema. Mõlemad taotlevad ju ühte ja sama – füüsiliselt suuremaid omavalitsusi. Ja esimene tee on ainult näiliselt demokraatlik.

Ühel hetkel tuleb hakata «järele aitama» neid, kes vabatahtlikult ei liitu. See eeldab nii sundust kui ka kulutusi.

Liitumise alternatiiv on kas uute haldustasandite loomine või omavalitsuste koostöö. Mõlemaid lahendusi on siin-seal kasutatud ja nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud asjatundjad meilegi soovitanud. Paraku – sedasama omavalitsuste koostööd pole meil ikkagi piisavalt.

Siiski ei ole õige öelda, et üldse pole. Pole sel määral, et see annaks olulise lisa tegevuse tõhususele või teenuste kvaliteedile, võimaldaks jõudu ja ressursse koondada jne.

Koostegutsemine keskkonnakaitse, vee ja prügimajanduse valdkonnas on suurel määral väljastpoolt peale surutud. Koostöö sotsiaalvaldkonnas on pea olematu (teenuste ost naabritelt pole koostöö, vaid tavaline turusuhe).

Alles hiljuti püstitas elu omavalitsuste ette ülesande, mille parima lahenduse võiks anda omavalitsuste koostöö – see on koolivõrgu paratamatu õgvendamine laste arvu vähenemise tõttu. Kõige lihtsam lahendus, mida koostöö saab pakkuda, on omavalitsuste ühise koolipiirkonna loomine gümnaasiumi jaoks. Või siis mitme kooli liitmine ühise juhtimise alla.

Usun, et uudishimulikud ajakirjanikud on kõik sellised koostöökatsed avastanud ja nende tulemused avalikustanud. Ja paraku pole neid näiteid seni olnud ülearu palju.

Võti, mis võiks avada läbirääkimiste ruumide uksed, on sageli just Rahvaliidu vallajuhtide käes. Ühelt poolt on arusaadav soov säilitada viimase hetkeni oma kool. Güm­naasium on tähtis institutsioon, ühes kaalukategoorias kultuurikeskusega, ilmselt suurema tõmbejõuga kui vallamaja, päevakeskus vms.

Tähtsad on töökohad, mida gümnaasium loob, tähtsad on ka gümnaasiumiõpilased kui kodanikud. Aga viivitamine otsusega, kuidas edasi minna, millal ja mida teha, võib ohtu seada ka põhikoolid.

Uksed on lahti

Omavalitsuste nõrk koostöö on mõne omavalitsuse egoistliku huvi eelistamise tõttu isegi mõistetav. Aga hoopis arusaamatu on leige või olematu reaktsioon riigi (ministeeriumi) plaanidele luua maakonnakeskustes riigigümnaasiumid.

Olemasolevad maakonnakeskuste koolid meelitavad niikuinii õpilasi ligi ja tinglikult koondavad sellega ka riigieelarvest makstavat õpilaste arvuga seotud pearaha maalt linna. Kui nii ühe kui teise (maa- ja linnagümnaasiumi) omanikuks on omavalitsus, siis vähemalt kooli haldamise kulu tuleb omavalitsuse eelarvest. Riigikooli haldamise kulu maksab ministeerium.

Riigikoolide loomisega linnades võib senist rahastamisskeemi järsult muutmata suureneda disproportsioon maa- ja linnakoolide rahastamisel veelgi suuremal määral linnakoolide kasuks. Selline areng ei ole kindlasti mõistlik.

Eelistada tuleks emba-kumba, kas valdavalt riigile või valdavalt omavalitsustele kuuluvate koolide varianti segasüsteemi asemel.

Lootus, et seoses presidendi valimisega valijameeste kogus jõuab Rahvaliit uuesti suurte tegijate pildile, kipub nurjuma. Asi kisub vägisi sinnapoole, et rahvaliitlased presidendi valimises ei osale.

Aga ega tugeva ja hästi toimiva koolisüsteemi loomine ole vähem tähtis tegu kui üks presidendivalimine. Ja selles töös osalemiseks on praegu uksed rahvaliitlastele lahti. Aga mitte lõputult.

* Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.

Tagasi üles