iDeal kampaania

Nikolai Põdramägi: Tartu vajab uut kultuurimaja

FOTO: Kristjan Teedema

Tartlastele lubatakse südalinna uut kultuurikeskust. Kas see ongi see, mida tartlased on juba pikki aastaid oodanud? Ei, see ei ole see, sest plaanitav kultuurikeskus ei asenda kultuurimaja.

Kesklinna parki ehitatavasse tulevasse kultuurikeskusesse tulevad raamatukogu, infopunkt, näitused, seal saab kuulata muusikat, anda etendusi. Kuid see kultuurikeskus ei hakka kindlasti täitma kultuurimaja funktsioone: kus taidluskollektiivid saaksid tegutseda hommikust hilisõhtuni, kus ruumi jätkuks lauljatele, tantsijatele, pillimeestele, näitemängu huvilistele ja muudele mitut laadi huviringidele. Kus jätkuks ruumi ka Kodukotusele ja kus saaks tantsuõhtuidki korraldada.

Kesk- ja vanemaealiste põlvkond teab ja mäletab veel neid aegu, kui Tartus tegutses sadakond taidluskollektiivi mitme tuhande taidlejaga. Veel kaheksakümnendatel aastatel oli Tartus kaheksa kultuurimaja moodi asutust.

Meenutagem: kultuurihoone Raekoja platsil, Sõbra maja, tervishoiutöötajate maja (praegune Tiigi seltsimaja), raudteelaste klubi (viimati ERMi näitustemaja), TRÜ ja EPA klubi, ohvitseride maja, rajooni kultuurimaja.

Peale selle olid väga tegusad naha- ja jalatsikombinaadi klubi, kammivabriku, katseremonditehase, autode katseremonditehase, tehase Võit, piimakombinaadi, kaubandusvalitsuse ja kurtide ühingu klubi. Küllap jäi veel mõni nimetamatagi. 

1990. aastate algul saabusid kultuurielule rasked ajad. Tuli koomale tõmmata. 

Et Tartus saaks jätkata rahvakultuuriga tegelemist, loodi 1990. aastal rahvakultuurikeskus Sinimandria. Kahjuks sai Sinimandria töötada vaid kolm aastat, siis see likvideeriti ja ruumid läksid Tallinna pangale.

Kummaline oli see, et kultuurikeskuse töötajad ja linnarahvas said Sinimandria kinnipanekust teada raadiost ja ajalehest. Kultuuritöötajatega nõu ei peetud ja neilt ka ei küsitud. Kõike toimetati kiiresti ja salaja.

Selliseks kujunenud olukorras lakkasid paljud kultuurikollektiivid eksisteerimast, sest ei olnud enam kohta, kus tegutseda ja harjutada.

Kadusid naiskoor Leelo, segakoor Heli ja veel teised. Väiksemad kollektiivid jätkasid proove isegi oma kodudes või korterites. 

Kui päris peremehena mõelda, siis endine raudteelaste klubi Tartu linna kultuurimajaks enam hästi ei sobigi.

Kultuurirahvas ei olnud olukorraga sugugi rahul ja hakkas saatma kirju Tartu linnavalitsusele. Koguti ligi tuhat allkirja sooviga ehitada Tartusse uus kultuurimaja.

Omaaegse linnapea Andrus Ansipi vastuses kultuuritöötajate initsiatiivgrupile 25. veebruaril 1999. aastal on kirjas: «Pole mõtet luua ei tegudes ega ka sõnades õhulosse, mis lõppkokkuvõttes ei meeldi ja kus keegi käia ei taha. Tartu peaks teiste vigadest õppima.»

Vigade all oli ilmselt mõeldud hiljuti valmis saanud Põlva ja Paide kultuurimaja, millele ennustati kiiret pankrotti. Need kultuurikeskused tegutsevad aga üsna aktiivselt siiamaani. Näiteks Põlva vald püüab võimaluste piires isegi taidlusringe toetada. 

Tartus oli nendel aegadel parasjagu valminud Aura veekeskus, Tartu ülikooli spordihoone pallimängude halli põrand oli vahetatud ja Vanemuise kontserdisaal rekonstrueeritud Vanemuise kontserdimajaks. Arvati, et nende tegevus on ka kultuuri osa. 

Ei vaidle vastu, aga just nimelt ainult osa. Auras ju rahvatantsu või näidendit tegema ei hakka. 

Vanemuise kontserdimaja valmimisel arvati, et rahvatantsuansamblid, mänguseltsid, puhkpilliorkestrid, segakoorid, naiskoorid, meeskoorid ja teised saavad Vanemuise kontserdimaja lahutamatuks osaks. Kahjuks osutus juba saaliüür isetegevuslikele, isemajandavatele kollektiividele üle jõu käivaks.

Tollal loodeti ka piirkondlikku kultuuritegevuse arengut eelkõige koolide ruume harjutuskohana kasutades. Kui palju on Tartus neid koole, kus taidlejad saaksid tegutseda?

Linn on andnud lubadusi ja tunnistanud, et probleem on olemas, sellega hakatakse tegelema ja lahendusi otsima. Siiamaani otsitakse, aga ikka ei leita.

Tartu linna arengustrateegia nägi ette Tartule päris oma kultuurikeskuse rajamist aastaks 2006. Tartu on ainuke maakonnakeskus Eestis, kus ei ole oma kultuurimaja! Ärme hakkame rääkima, et on ju Tiigi seltsimaja. Varsti ei ole ka seda enam. 

Eesti suuruselt teises linnas ei tohiks küll üks suur ja korralik kultuurimaja üle jõu käiv olla. Küsimus on prioriteetides.

Rahvakultuur on osa meie eesti kultuurist. Rahvakultuur vajab säilimiseks ja arenemiseks kaitset. Kes siis veel, kui mitte meie ise olemegi meie kultuuri hoidjad, tegijad ja edasi arendajad?

Meie linna üks suurimaid hädasid ja puudusi on praegu see, et me ostame kultuuri sisse, aga rahvas tahab ka ise midagi teha. Rahvale on hädasti vaja taidlust. 

Uus kultuurimaja ei ole luksus, vaid hädavajalik oma rahvale, et meie inimesed ei hülgaks oma kultuuri ega kodumaad. 

Praegu taotleb Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitlit 2024. aastaks. Euroopa kultuuripealinn ilma kultuurimajata ei kõla just uhkelt.

Kurb on vaadata, kuidas mõned endised uhked ja ilusad kultuurikeskused on muudetud mööblikauplusteks ja –ladudeks, näiteks endine ohvitseride maja või Estiko saal.

Juba pikemat aega käib jant kunagise raudteeklubi, hilisema ERMi ajutise näitusemaja ümber. Tartlastel on õigus teada, mis toimub. Veeretatakse nagu tulist kartulit ühest käest teise.

Endine riigihalduse minister Mihhail Korb kuulutas oma viimasel töönädalal, et selle Kuperjanovi 9 asuva maja saab Tartu omale. Tartu linn oli ja on nõus maksma 500 000 eurot Riigi Kinnisvarale.

Vahetus minister, aga uus minister Jaak Aab on sama meelt. Kuid Riigi Kinnisvara AS ajab vett sogaseks. Üliõpilaskorporatsioon Sakala on nõus maksma 600 000 eurot, et siis maja anda Tartu linnale pikaajalisele rendile.

Suurepärane äri! Kindel rentnik, kes ilmselt pankrotti ei lähe ja kuhugi Boliivia metsadesse ära ei kao. Viimastel päevadel räägitakse juba sosinal, et linn võib saada endise raudteelaste klubi ka ilma, kui annab vastu Staadioni 48 maja, see on endine psühhoneuroloogiahaigla. Millised plaanid on riigil või Tartu linnal selle Staadioni tänava majaga, on juba teine jutt. 

Kui päris peremehena mõelda, siis endine raudteelaste klubi Tartu linna kultuurimajaks enam hästi ei sobigi. Kultuuriobjektid vajavad ka ümbrust – parklaid, aga seal on juba praegu parkimisega probleeme.

Selge on aga see, et Tartu vajab ja väärib uut ajakohast kultuurimaja. 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles