Tartu ülikool vajab aastas kümmekond surnukeha

Ajaloolised õppevahendid Tartu tervishoiu kõrgkoolis – keel, käsi, süda ja haige süda – aegade jooksul lenduma hakanud formaliinilahuses. Foto: Sille Annuk

Tartu ülikooli inimese anatoomia dotsent Kersti Kokk ütleb, et ülikool ei ole nutilahendustega anatoomialauda oma arstiteaduskonna üliõpilastele veel muretsenud. Aga kuna ta on töötanud Helsingi ülikoolis, siis teab, et seal on niisugune töövahend olemas küll.

«See on selline toetav õppevahend, see ei hakka kunagi asendama inimese anatoomia õppimisel praktikat,» märgib ta. «Aga kuna lahangusaali ju suvalisel hetkel sisse või sealt välja ei astu, siis on see tudengeile abiks loomulikult.»

Lahangusaali vajab Tartu ülikool siiski päris surnukehi, kuna anatoomia õpetamine tugineb klassikalises arstiõppes inimese surnukeha preparatsioonile.

Surnukehad saab ülikool vastutustundlikelt inimestelt, kes on oma elu jooksul kirjutanud ülikooli anatoomiaosakonnale surnukeha annetamise avalduse või märkinud selle soovi ära e-tervise patsiendiportaalis.

Kersti Koka sõnul allkirjastatakse surnukeha annetamise avaldusi aastas 20 kuni 30. Avaldajate hulgas on nii noori kui vanu inimesi, nii mehi kui naisi. Mõned on öelnud, et on haiglas saanud sedavõrd hea meditsiinilise kohtlemise osaliseks, et soovivad omalt poolt arstiteadusele tänuks midagi vastu kinkida. 

Surnukehi jõuab ülikooli aastas kümmekond ning neist õppetööks ja arstide täiendõppeks enamasti jätkub.

«Me oleme väga tänulikud neile inimestele, kes on oma keha asjus sellise otsuse langetanud,» lausub Kersti Kokk lõpuks.