Vanemuise suur maja kerkis läinud sajandi algul ehitatud juugendhoone varemete asemele Nikita Hruštšovi ärgitusel

Sõjas purustatud Vanemuise varemed (ülal). Fragment Eino Kõivu maalist, mida saab vaadata tervikuna teatri suures majas avatud kunstinäitusel. Foto: Repro

Äsja uuenduskuuri läbi teinud Vanemuise suur maja saab tähistada eeloleval sügisel 50. aastapäeva. Nimelt kogunes 1967. aasta 3. novembril Emajõe oru servale künkale hulganisti inimesi, et elada kaasa vastse Vanemuise teatrisaali uste avamisele.

Edasi avaldas 5. novembril tseremooniast ülevaate. Lisatud on publikust tulvil teatrisaali pilt ja foto sellest, kuidas direktor-peanäitejuht Kaarel Ird hoiab käes Tartu ehitustrusti esindaja kingitud suurt mälestusvõtit.

«Suur on see võti. Ühele inimesele käib üle jõu teda hoida. Aga kui me kõik, vanemuislased, seda hoiame, siis on ta heades kätes,» sõnas Ird ja viis mälestusvõtme teatri ametiühingukomitee meeste kätte. Siis palus ta Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretäril Karl Vainol läbi lõigata lint.

Samas kohas, kuhu kerkis Vanemuise uus maja, asus teatrihoone varemgi – enne teist ja isegi juba enne esimest maailmasõda. Aastal 1906 valminud juugendstiilis teatrimaja projekteeris soome arhitekt Armas Lindgren.

1930. aastate lõpul hakati seda ilusat hoonet Arnold Matteuse projekti järgi laiendama. Emajõe-poolsele küljele kerkis aastail 1937–1939 uus teatrisaal, vana jäi kontsertidele. Sõja ajal, 1944. aastal jäid hoonest püsti varemed, mis püsisid seal pikki aastaid.

Tänavu ja mullusel suvel uuendatud Vanemuise suure maja teise korruse fuajees on avatud näitus, kus teiste kunstiteoste hulgas on asjaarmastajalikult maalitud linnavaade Võidu sillalt Riia tänava poole. Näha on Vanemuise varemed. Selle on maalinud 1958. aastal sama teatri dekoraator, tuletõrjuja ja valvur Eino Kõiv, keda mõnikord võis ka lavastustes näha. Pildi allkirjaks on ta kirjutanud «Varsti virgub Vanemuine».

«Veel kümme aastat pärast sõja lõppu seisid Tartu südalinnas rusuva mälestusena Euroopa ühe kunagise kaasaegseima teatri varemed,» kirjutab Jaak Viller raamatus «Kandiline Kaarel Ird. Dokumente ja kommentaare» (Eesti Teatriliit, 2009).

Erirongiga läbisõidul Tartust tegi toonane Nõukogude Liidu riigipea Nikita Hruštšov 1954. või 1955. aastal siin kolmetunnise peatuse. «Peale lõunat korraldati talle linnas väike autoringsõit,» lisab Viller. «Saanud vastuse küsimusele, mis varemed need on, arvas külaline, et sõja lõpust on juba liiga palju aega kulunud – vaja oleks ju teater taastada.»

Kuid varemetest sõjaeelse maja ülesehitamise asemel need lammutati. Samale kohale uue hoone nurgakivi panekuni jõuti 18. septembril 1960 ja uste avamise tseremooniani alles 3. novembril 1967.

Avamiskõnedes said kiita arhitektid Peeter Tarvas, August Volberg, Uno Tölpus ja Väino Tamm. Viimane on sisekujunduse autor. (Arhitekt Henno Kalmet on jäänud ajalehes märkimata.) 

5. novembri Edasi on kirja pannud muu hulgas ühe lõigu, mis iseloomustab teatri tehnilist võimsust: lava elektriseadmed tarvitavad peaaegu niisama palju elektrienergiat, kui tarbis sõja eel Ulila.

Kuidas on elektriga lood nüüd, uuendatud suures majas?

Vanemuise haldusjuht Kalle Kukk ei teadnud, kui palju tarvitab voolu praegune Ulila. «Võin aga öelda seda, et ülalavaseadmed võtavad 400 amprit ja alalavaseadmed 600 amprit, heli võtab 200 amprit ja valgus 200 amprit. Ehk siis kokku 1400 amprit,» ütles ta eile. «2013. aastal kulus kogu lava-machina peale ainult 180 amprit. 180st on saanud 1400.»

Sellise energeetilise hüppe on põhjustanud asjaolu, kõik lavaseadmed on läinud hüdraulika pealt elektrimootorite ja mehaaniliste ajamite peale. Kui kõik korraga käima panna, ega see Tartu linna korke läbi ei löö? «Pingutasime kõvasti …» ütles Kukk.

Kaarel Irdile kingitud võti on aga ametiühingumeestel aastakümnete jooksul ära kaotatud. Vahest tuleb järgmise suurema uuenduskuuri ajal lagedale.

Vanemuise suure maja avamine 3. novembril 1967. Teatri direktor-peanäitejuht Kaarel Ird hoiab käes ehitajate kingitud mälestusvõtit. Foto: Kaarel Sahk