Ilmasõja aastail olukord muutus. Rahvusüksused said armeenlased, grusiinid, poolakad ja lätlased, samuti mitmed moslemirahvad. Rahvusväeosade loomine kiirenes pärast veebruarirevolutsiooni, mil vana armee demoraliseerus. 1917. aastal saavutasid suurimat edu rahvusväeosade moodustamisel ukrainlased.
Tung kodumaale
Eestlased tõstatasid rahvusväeosade mõtte juba esimese maailmasõja algaastail, ent aruteludest kaugemale esialgu ei jõutud. Pärast veebruarirevolutsiooni hakati aga paljudes paikades (Helsingis, Viiburis, Riias, Moskvas, Kiievis ja mujal) moodustama eesti sõjaväelaste liite, neist mitmed avaldasid soovi asutada eesti polgud, mis paikneksid Eesti pinnal ja kaitseksid Eestit vaenuvägede eest.
Sõjameeste soovi toetasid ka avaliku elu tegelased kodumaal. Esialgu etendasid juhtivat osa eesti sõjaväelaste büroo Tallinnas (esimees Arnold Jürgens) ja eesti sõjaväeosade organiseerimise keskkomitee Peterburis (Peeter Schneider). Juunis võttis nende funktsioonid üle eesti sõjaväelaste ülemkomitee (Konstantin Päts).
Kuid selleks ajaks oli esimene rahvusväeosa juba olemas. Tulevasele 1. eesti jalaväepolgule pani 1917. aasta 12. aprillil aluse polkovnik Siegfried Pinding, asudes eestlastega mehitama nn kindlusepolku Tallinnas. Kohe hakkas polku voolama sõdureid ja nooremohvitsere, kes soovisid teenida oma kodumaal ja rahvuskaaslaste hulgas. Vaikselt loodeti ehk sedagi, et sõda lõpeb enne, kui loodav väeosa tulle saadetakse.
Viletsad tingimused
Eesti üksuste loomist vastustasid enamlased, kes nägid selles kodanluse kontrrevolutsiooni. Nende õhutusel nõudis Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogu ajutiselt valitsuselt eesti polgu laialisaatmist. Siiski suutis Jüri Vilms sõjaminister Aleksandr Kerenski ümber veenda ja jõudis kompromissile: uute eesti väeosade asutamine keelati, kuid olemasolev polk säilis, ehkki paigutati ümber Rakverre. Uueks polguülemaks määrati polkovnik Aleksander Tõnisson.