Sirle Persidski näeb koolis ehedat rõõmu

Sirle Persidski Foto: Sille Annuk

• Aasta õpetaja konkursi «Eestimaa õpib ja tänab» nominent

Kivilinna kooli klassiõpetaja Sirle Persidski istub iga esmaspäeva hommikul oma neljanda klassi lastega hommikuringis ja kuulab, kuidas möödus nende nädalavahetus. Kui juhtub, et mõni õpilane kuskil võistlusel silma paistis, rõõmustab kogu klass selle üle üheskoos.

Järjekordses hommikuringis kuulsid lapsed aga, et seekord on suure tunnustuse pälvinud hoopis nende õpetaja: ta on üks kolmest aasta klassiõpetaja nominendist.

«See emotsioon, mis lastelt tuli ja see austus ja rõõm ...» kirjeldas õpetaja siiraid ovatsioone, mis laste poolt sellele teadaandele järgnesid. Veel pärast hommikuringi läksid lapsed õpetaja juurde, kallistasid teda ja soovisid õnne.

Õpetaja Sirle on veendunud, et temast ei saaks eales kontoritöötajat, kes teeb hommikust õhtuni ühte tööd. Just vaheldusrikkuse tõttu pole tal 2003. aastast saati, mil selles ametis tööd alustas, tulnud mõttessegi midagi muud teha. «Kool on koht, kus ükski päev ei ole sarnane,» rääkis ta. «Laste ehe rõõm ja emotsioon on mulle väga olulised.»

Lisaks sellele, et tema kandidatuuri seadsid üles kolleegid, on äramärkimine õpetajale veelgi tähtsam, kuna iseloomustuse saatsid haridus- ja teadusministeeriumisse ka tema klassi lapsevanemad.

«Mul on tõesti vedanud, mul on hästi motiveeritud ja koostööaltid lapsevanemad,» tõdes õpetaja, kelle sõnul ei saa ühtegi probleemi lahendada, kui lapsevanem õpetajaga kaasa ei tule.

«Aga nii kui mul mingi mure on ja koju helistan, näen kohe järgmisel päeval, et asjaga on tegeletud,» sõnas ta.

Aasta klassiõpetaja kandidatuuriks kolleegide poolt kirjutatud iseloomustusest saab teada, et Sirle Persidski koolipäevas on raske eristada, mis tunnis parasjagu oled, sest tegevused on omavahel põimitud: loodusõpetuses lauldakse, kehalises kasvatuses õpitakse muu hulgas eesti keelt ja matemaatikat.

«Sirle Persidski loob tunnis sellise keskkonna, kus isegi täiskasvanud unustavad piirid ja ühinevad lastega koos toredas mängus, mida nimetatakse õppimiseks,» teavad kolleegid.

Oma tundides ei saa ta läbi digivahenditeta, ent suudab need pöörata õppimise teenistusse. «Õppimise üks eesmärk on ju huvi tekitamine ja kui me saame digiga lastes huvi tekitada, siis see tuleb õppimisele ainult kasuks,» on õpetaja veendunud. «See on nende maailm, seda ei saa neilt ära võtta, ent digivahendeid tuleb kasutada mõistlikult, nendega ei saa tervet tundi sisustada.»

Talle on oluline, et tunnid poleks kuivad, vaid uuenduslikud ja mängulised. 

Näiteks ühes hiljutises matemaatikatunnis leidsid lapsed arvutamisülesande õpiku asemel hoopis klassi seinalt: sinna kleebitud säbrukoodide kaudu jõudsid ülesanded lapse telefoni.