Mida arvate Emajõe vasakkalda pargialade taashoonestamisest?

Emajõe vasakkalda pargialade taashoonestamise kavand, nagu selle pakkusid välja Tartu linnaarhitekt Tiit Sild ja maastikuarhitektuuri tudeng Martin McLean. Esiplaanil on Atlantise piirkonda kavandatud hoonekvartal ja selle kõrval taastatav Holmi tänav. Hoonekvartalite vahelised platsid-pargialad lähtuvad sõjaeelseist tänavatest ja olemasolevate tänavate pikendusest jõeni, et luua vaatekoridore. Foto: Repro

Arvamus

Kadi Kreis
Tartu kunstikooli direktor:

Ei saa vastata jah või ei. Hästi oluline on nüüdisaegne linnaplaneerimine, et tekiks linnaruum, kus inimestel oleks hea olla. Olgu hoonetega või ilma. Kindlasti ei poolda ma laushoonestamist. Nüüdisaegne mõtestatud aktiivne linnaruum võiks olla. Emajõgi on tähtis, tähtsad on ka kaldad ja et tartlastel oleks, mida seal teha.

Ma ei ütleks, et parki on ülearu, haljastus ja kõrghaljastus on väärtus omaette, aga kui on park, siis mida ma seal pargis saan teha? Hoonestamisel on kindlasti oluline, et oleks avalikkusele suunatud funktsioon. Isegi kui seal on korterid, peaksid need sulanduma aktiivsesse linnaruumi.

Tähtis on pigem kellega alustada kui kust alustada. Ma arvan, et peaks rakendama noorema põlvkonna arhitekte ja maastikuarhitekte. Nüüdisaegse elustiili, linnaruumi, inimese, noorte vaadet oleks vaja.

Peep Mardiste
Rohelise erakonna Tartu piirkonna juht:

Üks laiem teema on, millist linnapilti me peame ideaalseks. Tundub, et paljudes meie asjades on ideaal­­ne pilt elust ja maastikust aastal 1930 või natuke pärast seda. Kui pärast sõda on endised hoonestatud alad kasvanud ilusateks parkideks, peaks suutma neid väärtustada ja hinnata. Nui neljaks ei pea linn välja nägema nagu aastal 1940.

Tänapäeva autoliiklusest saastunud õhu korral peame nägema linna rohelusel palju kasulikke funktsioone peale selle, et on ilus vaadata.

Mina ei suuda näha Tartus sellist plahvatuslikku elanikkonna kasvu, et kindlasti on vaja minna kesklinnas pargipuude kallale. Neid tühje kohti on, kas või suur krunt Supilinna servas ning kogu Raadi linnaosas lennujaama alal kavandatav.

Et pargis on vähe elu – linnule ja liblikale on see väga atraktiivne, rääkimata sellest, et ei ole liiga kallis muuta park atraktiivseks. Kärutan sealt tihti lapsevankriga läbi. Kui seal oleks pisike mänguväljak ja liivakast, oleks park hoobilt atraktiivne.

Mariann Raisma
Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi direktor:

Suurte, sõja ajal tühjaks jäänud pargialade hoonestamine on aja jooksul põhjendatud. Endise kaubahoovi kohale oli plaanitud teha kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone nii, et see markeeriks endist kaubahoovi – see poleks üldse paha lahendus.

Aga hoonestada võiks pigem teatud pargialasid, mitte jõekaldaid, mis peaksid jääma jalutamiseks. Tartus on väärtus, et otse jõe kaldal ei ole sõiduteed, magistraali. See annab võimaluse puhketsooni loomiseks. Mis puudutab Atlantise osa, kus oli vanasti, 18. sajandi lõpuni saar, võiks see saar jääda saarena markeerituks. Arvan, et Tartus on piisavalt palju pinda, et ka mujale ehitada.

Enne ehitama hakkamist oleks igal juhul vaja väga põhjalikku kaalutlemist. Kaubahoovi alale võiks ka ehitada mingi avaliku hoone, aga kindlasti ei tohiks sinna teha kaubanduskeskust.

Ants Veetõusme
Kivisilla taastamise seltsi esimees:

Muidugi oleks mõttekas taastada hoonestus, peab vaatama, mis praegusel ajal sobib. Aga Kivisilla taastamine oleks hädavajalik, see lõpetaks Raekoja platsi ühtse kompleksi – ühes otsas raekoda, teises Kivisild. Praegune jalakäijate sild sellesse konteksti päris hästi ei sobi.

Ent kõige tähtsam on teha jõe ääred korda ja inimestele kättesaadavaks. Siin on asi viimastel aastatel ka edenenud.

Linnaarhitekt rääkis raadios Supilinna päevade puhul, tema stiil paistab olevat tõesti selline, et vana ei ole mingit mõtet taastada, kõik peab olema uus ja modernne. Tegelikult nii ei ole ju õige. Kui hülgame ajaloo, hülgame tükikese iseendist.

Kindlasti ei tohiks parke täiel määral täis ehitada, rohelus peab jääma. Tähtis on, kuidas ehitada. Kindlasti ei ole mõtet nii roheliseks jätta. Meil ei ole pargi kasutamise kultuuri. Mujal kasutatakse parke aktiivselt, meil sellist oskust millegipärast ei ole.

Roman Mugur
Endine Tartu linnapea:

Tegin kunagi provokatsioonilise ettepaneku ehitada Treffneri kool Ülejõe parki, natuke hilja sai küll see provokatsioon lõpetatud, aga see andis osalise vastuse küsimusele, kas me oleme nende parkide taashoonestamiseks valmis.

Vahepealsed aastad on küll andnud mulle selle tarkuse, et ei ole valmis, kuna meie ehituse arhitektuurne väljanägemine on tihtipeale küsitav. Ja võimalik, et ka sisu. Ehitusturgu ma ei saa pidada nii stabiliseerunuks, et kui küsid, siis saad ka, mida küsid.

Mis veel kõige olulisem – linna ehitus tervikuna ei ole heas mõttes linna kontrolli all. Tihtipeale on otsustamine kollegiaalne, keegi personaalselt ei vastuta, ja selle kollegiaalsuse taga aimub siiski, et kõige tugevam mõjutaja on kellegi rahakott.

Pooldan  taashoonestamist, aga kahtlen, kas aeg on küps ja tulemus tuleb see, mida ootame.