:format(webp)/nginx/o/2018/03/14/7685057t1h04fd.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/09/25/7139167t1h0346.jpg)
Seda meenutuslugu poleks vist sündinud, kui mu isa Viktor Alavainut, Tartus tuntud lastearsti, poleks post mortem kuulutatud nomenklatuuriväliseks. Kui küsisin toonase Edasi toimetusest 1974. aasta novembris, kui isa suri, kas mingi järelehüüe ka ilmub (ikkagi 32 aastat arstina ühes piirkonnas ja omal moel legendaarnegi!), just nii vastatigi: «Ei ole nomenklatuuris.»
Minu küsimise peale, mida see tähendab, tuli vastuseks, et toimetusel on parteikomitee poolt ette antud «väärsete nimekiri». Loodan, et nüüd – 43 aastat hiljem – mahub ta väärsete hulka.
Põhjus, miks just mina, tema tütar, temast nüüd kirjutan, on lihtne – olen kirjaoskaja. Vahest pisut kirjaoskajam kui need dr Alavainu paljudest endistest patsientidest, kellest igal suvel mõni seda maja, kus asun – muinsuskaitse all vana kohtumaja Kärdlas – külastama juhtunud. Et Viktor Alavainu töötas aktiivselt elu lõpuni, on tema viimased imikpatsiendid praeguseks napilt üle 40 aasta vanad ja mäletavad-meenutavad teda oma vanemate juttude järgi.
Paar suve tagasi astus läbi ka tema kabinetiõde, kes Alavainuga koos töötades oli veel nooruke. Sel suvel käis Anne Haller, kelle isa, tuntud jurist Olev Püssa, ja minu isa olid juba Treffneri kooli ajast sõbrad. Anne on tema ristitütar. Temagi elu on Alavainu titepõlves päästnud. Hiljaaegu tunnistas üks Emmaste naine, kes Tartus sündinud, sama. Nii et mäletajaid on palju.
Pediaater (aga ka mikropediaater, kuigi tol ajal seda peenikest vahet ei tehtud) Viktor Alavainu oli peamiselt jaoskonnaarst Tammelinnas, aga lisaerialadelt ka röntgenoloog ja laborant. Vahel ei uskunud ta labori andmeid ja tegi need «üle». Röntgen aga andis pool lisakohta suuremate alimentide maksmiseks mu emale.
Kord hakkas teda huvitama, kuidas need apelsinid ikka kord aastas täiesti hästi säilinuna meieni jõuavad. Millega neid töödeldakse? Viis laborisse ja uuris. Siis näitas mulle äärest ääreni täis kirjutatud koolivihikut keemiavalemitega. Kui küsisin, mida see tähendab, vastas ta: «Ei tea. Aga kohutav kantserogeen.»
Üldse eitas ta tsitruselisi (allergeenid!) ja soovitas lapsele enne kolmandat eluaastat anda ainult oma vöötme vitamiine. Halastust leidis vaid sidrun, mida ta lubas ohjeldamatult tarvitada: «See on puhas C. C-vitamiini organism üle normi ei omasta.»
Aga peamine: ta oli diagnostik. Räägitakse, et ta pannud õigeid diagnoose juba enne lapse läbivaatamist, isegi kuni kümne meetri kauguselt, aga ka telefoni teel.
Kord 1960. aastate keskel tuli ta meeleheitlikus olekus minu juurde Vana-Tiigi intrisse: «Ma ei tea, kuhu minna või mida teha – kolmandat korda elus panin valediagnoosi …» Ja seda rohkem kui 20-aastase praksise jooksul!
Ükskord isegi küsisin ta käest, kuidas ta diagnoose paneb, sest paljud tema patsiendid ei oska ju veel ise seletada, mis neid vaevab. Dr Alavainu oli üsna napisõnaline. Seegi kord ei hakanud ta pikemalt seletama. «Kõigepealt võtan ema jutust poole maha,» ütles ta.
Imikutega korralisel läbivaatusel aga ootasid emad temalt kõige legendaarsemaks muutunud laiendamata lihtlauset «Täitsa korras laps!».
Dr Alavainul oli ka kummalisi ideid. Näiteks see, et platsentast võiks saada tuberkuloosivaktsiini (hiljem saadigi), või see, et sageli võivad lastel tekkida väärarengud sellest, kui ema keset rasedust muudab äkiliselt eluviisi.
Ta oli südamega arst. Kord oli ta terve öö magamata ühe imiku pärast, keda ema ei lasknud haiglasse panna. Vastu hommikut ütles mulle: «Ma lähen nüüd ja võtan selle lapse ära – lähen või kinni, aga lapse teen terveks!»
Doktor Viktor Alavainu suri äkksurma. Sada meetrit koduuksest. Ta oli 56 aastat vana.
Aga alles matusekõnedest saame teada, mida inimesed väärt on. Igaveseks sööbis mulle mällu professor Harald Kerese lahkumiskõnes öeldu: «Maailmas tehtud statistika põhjal tuleb 10 000 arsti kohta üks diagnostik. Meil oli see Alavainu.»
:format(webp)/nginx/o/2017/09/26/7140231t1h6055.png)