Hiiglaslik jooksupidu peibutas maratoonarite massid Euroopa südamesse

Eile oli Saksamaal erakordselt tähtis päev. 67,5 miljonit valimisõigusega sakslast tegid otsuse, kes esindab nende huve riigi uues parlamendis. Aga mitte sellest ei tule loos juttu. Hoopis ühest tähtsast spordiüritusest, mida kümned tuhanded jooksuhuvilised peavad maailma üheks parimaks. Ja kui sportlasele naeratab loosiõnn, saab ta koos ülejäänud ligi 44 000 väljavalituga sellel kaasa lüüa. Jutt käib Berliini maratonist.

Pühapäeva hommik algas Berliinis rahulikult. Oli sombune, sadas uduvihma ja enamik rahvast umbes kella 7.30 paiku alles magas. Küll mitte dressides ja botastes inimesed, kes trügisid trammidesse, bussidesse ja rongidesse. Ja mida lähemale Brandenburgi väravale, seda tihedamaks liikuv inimmass muutus. Kõigi suund oli üks: starti Straẞe des 17. Junile.

Meeleolu maratoni stardipaigas oli võimas ja kõikehaarav. Osalejaid kütsid üles kommentaatorid ja laulud ning kui kõlaritest kostis ajalehe Berliner Morgenpost reklaamvideole valminud ja juba linna hümniks saanud laul «Das ist Berlin», ei tantsinud enam üksnes jooksjad, vaid ka korraldajad, turvamehed ja meediaväljaannete esindajad.

Maratoni stardi eel olid ootused kõrgel nii korraldajatel kui ka publikul. Kas sünnib uus maailmarekord? Reedel saabusid Berliini olümpiavõitja Eliud Kipchoge, mullune võitja Kenenisa Bekele ning endine maailmarekordiomanik Wilson Kipsang. Väga tugevate tempomeistrite vedamisel püsis kolmik maailmarekordikursil veel poolel distantsil. Seejärel Bekele väsis. Kiireimad tunnistasid hiljem pressikonverentsil, et niiske ilm ja napid 13 soojakraadi tegid oma töö ning maailmarekord jäi napilt püsima. Võitis Eliud Kipchoge ajaga 2.03.32.

Viimastel aastatel pole kuulsast Berliini jooksust päris kõrvale jäänud ka Tartu Postimehe toimetus, sest jooksupisikust nakatunud reporterid Kertu Kula (pildil) ja Jüri Saar on püüdnud korduvalt sellele võistlusele pääseda. Loosirattas selguvad osalejad eelmise aasta 30. novembriks. Kui mullusele jooksule pääses Saar üksi, siis tänavu said osalemisõiguse mõlemad.

Kuid nagu nii pika ootamise peale juhtub, kipuvad asjad kiiva jooksma. Salakaval sügisviirus murdis Saare haigevoodisse mõni päev enne starti ja mõrul meelel pidi ta pärast arsti ning treeneriga konsulteerimist leppima faktiga, et tema jooks jääb tänavu jooksmata.

Sekeldustesse sattus ka Kula, kelle üürikorteri broneeringu ütles omanik üles kõigest kolm päeva enne saabumist. Pärast läbirääkimisi leiti talle samas majas siiski öömaja.

Emotsioonid laes

Eile hommikul vahetult enne starti soojendust tehes oli Kula meeleolu ülev. Rõõmsad olid ka kõik teised ligi 75 starti läinud eestlast.

Finišisse saabus Kula isikliku rekordiga 4.03.31. Natuke jäi tal küll kripeldama, et alla nelja tunni ei saanud, kuid ta tõdes, et saadud emotsioon on väga võimas ja jääb eluks ajaks meelde. Sadanud vihm pisut häiris, sest jalad said kohe märjaks. Aga muidu oli hea ja kerge joosta. Üksnes kusagil 20. ja 30. kilomeetri vahel läks Kulal natuke raskeks, kuid paar kilomeetrit hiljem oli tunne tal jälle hea. «Super tunne, soovitan kõigile,» võttis ta Berliini maratoni kokku.

Elu kolmandale maratonile läks näiteks rohkem taliujujana tuntud ja sellel alal maailma vastupidavaimate hulka kuuluv Henri Kaarma. Soov Berliinis startida tekkis tal mullu Iirimaal, kus ta läbis Dublini maratoni. Jooksuga jäi ta hiljem rahule ja aeg tuli 3.54.19.

Oma 42. maratoni tegi Berliinis kaasa Urmo Raiend. «Iga kilomeetri kohta on mul nüüd üks maraton,» lausus ta rahulolevalt. Berliinis jooksis ta neljandat korda. Miks? «Berliini maraton on Londoni ja New Yorgi kõrval kindlasti maailma kolme parima hulgas,» märkis ta. Seda nii oma tasemelt, korralduselt kui ka atmosfäärilt.

Raiend avaldas arvamust, et tippudel, kes jooksid kilomeetri alla kolme minuti, oli pilk suunatud ilmselt kogu jooksu vältel ette ja nemad ehk maratoniõhkkonnast osa ei saanudki. Kes aga jooksid rahulikumalt, kilomeetri umbes viie minutiga, said nautida nii linna, toidupause kui ka tuhandetele kaasaelajatele käega patsu lüüa. Ta ise jooksis läbi Brandenburgi värava ja finišisse ajaga 4.28.39.

Kui Raiendi arvates kuulub Berliini maraton maailma kolme parima hulka, siis ettevõtja ja poliitik Meelis Atonen on veendunud, et see ongi maailma parim. «Berliin on mu lemmiklinn ja Berliini maraton on mu lemmikmaraton.» Atonen kinnitas, et ta on sellel jooksul kaasa löönud 1999. aastast ning sellest ajast alates on tal vahele jäänud kõigest kaks üritust. Ta selgitas, et ühel korral tuli valida presidenti, teisel korral vaevas teda vigastus.

Mis meelitab tagasi? See on võimas ja natuke kirjeldamatu tunne joosta koos kümnete tuhandete jooksusõpradega suures linnas, sõnas ta. «Juba stardihetk on nii ülev. Kõlav meloodia läheb hinge,» rääkis ta oma emotsioonidest. Esimesed kümme kilomeetrit lähevad Berliinis alati justkui iseenesest. Rajal kõlavad sambarütmid ja igal nurgal toimub rokk-kontsert. «Berliinlased võtavad maratoni mõnuga ja keegi ei hakka pärast virisema, et liiklus oli suletud,» muheles ta. Jooksult naasis ta sel korral ajaga 4.36.13.

44. korda

Esimest korda joosti Berliini maratoni 1974. aastal. Toona kaheks jagatud linnas korraldati seda algul rohkete rohealadega Grunewaldi linnajaos. Aastal 1981 viidi maraton linna ja pärast Berliini müüri langemist on rada kandunud ka omaaegsesse Ida-Berliini.

Võistlusrada peetakse üheks kiireimaks maailmas, mida kinnitavad sellel väljajoostud ajad. 2014. aastal püstitas Berliinis maailmarekordi (2.02.57) keenialane Deniss Kimetto.

Seekordne maraton oli ajaloo osavõtjaterohkeim. Kui jooksule pääses 43 852 inimest, siis koos varem stardi saanud ratastoolisportlaste, rulluisutajate ja lastega oli osalejaid kokku 70 000.