Rannar Raba: bürokraatlik udu ja selge mehesõna

Foto: Elmo Riig

Üks endine kohaliku tasandi poliitik väidab, et olen valetaja. On minu peale kohe päris tige. Kui me mõnikord tänavanurgal ootamatult vastakuti satume, pöörab pilgu demonstratiivselt kõrvale. Ehkki olen saanud temalt paaril korral labaselt sõimava sisuga SMSe, teeb ta tavaliselt näo, et mind pole olemas või et meie ligi kahe kümnendi pikkune tutvus oli juhuslik eksitus.

Miks? Nimelt uurisin kord ajakirjanikuna temalt kui kohaliku täitevvõimu esindajalt, kas tal võiks olla isiklik või äriline seos ühe tol hetkel avaliku huvi objektiks tõusnud kinnisvaraarendusega ning sedamööda ka samal ajal tema enda poolt menetletud detailplaneeringuga. Ta vastas eitavalt.

Ometi ilmnes veidi hiljem, et tegelikult oli üks arendajatest sisuliselt tema pereliige. Seos missugune.

Mis mul üle jäi? Kirjutasin ajalehte uudise sellest, kuidas poliitik on oma seotust varjanud ning läinud vastuollu läbipaistva valitsemise alusmõttega. Tulemuseks oli paras skandaal ning tema väljalangemine kohalikest võimuorganistest.

Ometi … selle asemel, et eksimust tunnistada, pöördus poliitik ajakirjanduse vastu. «Mis mõttes «varjas seotust»,» praalis enesekindel mees nii telefonikõnedes kui ka sotsiaalmeedia postitustes ega soostunud moka otsastki möönma, et toimis ise valesti.

Lühidalt seletades peitus tema loogika selles, et tegelikult olnuks tema seos kõnealuse arendusega tuvastatav avalikest registritest ja tema tutvusringi kuuluvate inimeste kaudu. Teadmine olevat olnud kusagil olemas ja seega ei saavat kuidagi väita, et poliitik tegeles varjamisega. Tõsiasi, et ta vastas ajakirjaniku otsesele küsimusele «ei», olevat vaid üks kõrvaline seik, mis ei muutvat varjamist faktiks.

Umbes sama mõtet kandsid Puhja vallavanema Priit Pramanni eelmisel nädalal kõlanud vastused, kui Tartu Postimees uuris temalt, miks Puhja rahvast ei teavitatud aegsasti plaanist kergliiklustee rajamiseks saagida maha hulk kultuuriväärtuslikke puid Vabadussõja park-memoriaalist.

Pangem tähele: Pramanni sõnul ei saanud tee rajamine kellelegi halva üllatusena tulla, sest seda olevat eri kabinettides arutatud juba kuus aastat, pealegi olevat sellest kõneldud eelarve läbirääkimistel ning arengukava koostamise käigus.

Jah, juriidiliselt ongi kõik jällegi korrektne: allkirjad ning propuskid seisid seal, kus need seisma pidid. Aga mida teab neist lihtne inimene? Mitte midagi. Ja ei peagi teadma. Tema ootab oma vallajuhilt vahetut ja õigeaegset suhtlemist ehk selget mehesõna, mitte bürokraatlikku udu.

Eelseisvate kohalike valimiste valguses pole seda liig meelde tuletada.