Marju Lauristin: Tartu vaim ja valikud

Foto: Tairo Lutter

Minu jaoks on Tartu Eesti kõige euroopalikuma vaimu­­ga linn, Baltikumi Oxford. Ja nagu päris Oxford, peab ka meie kodulinn pidevalt hea seisma selle eest, et tema akadeemiline vaim ei kopitaks, vaid püsiks elav ja innustaks järjest uusi põlvkondi püüdlema täiuse poole.

Ma tulen Brüsselist tagasi kodusesse Tartusse mitte rahulikke vanaduspäevi veetma, vaid tegema tööd selle nimel, et Tartu kasutaks paremini oma võimalusi olla kogu Eesti vaimne eestvedaja. Kolm aastat Brüsselis on olnud põnev aeg, mil õppisin põhjalikult tundma enda jaoks suhteliselt uut andmemajanduse valdkonda ja sain otseselt kujundada Euroopa digiturule üliolulist andmekaitsereformi.

Me peaksime palju julgemini kasutama Euroopa superdigituru võimalusi. See  tekitaks Tartus põnevaid ja tasuvaid töökohti, avaks uusi võimalusi osaleda rahvusvahelistes projektides. See aitaks ka luua Tartus edukaid idufirmasid nutikate ja inimsõbralike digilahenduste üleeuroopaliseks arendamiseks.

Vaid nii kerkiks tartlaste heaolu Eesti ja miks mitte ka Euroopa keskmisest kõrgemale. Julgete ideede teostamiseks peab noortel olema tugevam ja ambitsioonikam esindatus ka Tartu volikogus.

Tartu on tõepoolest nooruse linn. Sestap on siin kergem säilitada ka kõrges eas nooruslikku õhinat. Olen küll 77 aastat vana, kuid tunnen ikka veel suurt naudingut nii ise uute asjade õppimisest kui noorematega oma kogemuste ja teadmiste jagamisest.

Olen seda meelt, et ärksad akadeemilised seeniorid on nutikale Tartule sama suure väärtusega kui õpihimulised noored. Tartu eakamate elanike vajaduste arvestamine, nii neile väärika eneseteostuse võimaluste tagamine kui ka nende olmemuredele parimate lahenduste leidmine, peab muutuma Tartu linna auasjaks. Nii noored kui vanad peaksid senisest hoopis rohkem kaasa rääkima ka linna asjade otsustamisel.

Minu Tartu peab saama linnaks, mis pakub Eestis kõige põnevama lapsepõlve, kõige innustavama kooliaja, kõige meelepärasema töö ja kõige inimväärsema vanaduspõlve võimalust.

Tartu on juba praegu üks mõnusaimaid kohti elamiseks ja töötamiseks, mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas. Kuid ta võiks olla veelgi mõnusam, kui lahenduse leiaksid need probleemid, mida me kõik teame, kuid ometi seni lahendada pole suutnud. Esikohale sean siin ühendused nii Tartus eneses kui Tartust välja.

Miks on ikka veel Tartu ühistransport mõeldud ainult neile, kellel on aega küll nii peatustes oodata kui teokiirusel ümber linna sõita? Miks ikkagi ei saa tartlane kiiresti jõuda rahvusvahelistele kohtumistele ja meie väliskolleegid võtavad pika mõtlemisaja, kui paneme ette korraldada rahvusvahelist konverentsi või seminari meie ülikoolilinnas, mitte Tallinnas? Miks on vaevaline jõuda Tartust Riiga, mis on end edukalt rahvusvahelistesse transpordivõrgustikesse sisse söönud? Kiiremad ja tihedamad võiksid olla ka tartlaste võimalused käia läbi kõigi teiste Eestimaa nurkadega, mitte ainult Tallinnaga.

Tartu vaimu värskendavad igal aastal uued üliõpilased. Kuid mis meelitaks siia rohkem tulema ja ka jääma neid noori, kes tulevad kaugemalt Tartu võlusid avastama? Mis muudaks nad osaks Tartu vaimust? On tore, et maailma keeli kõlab Tartu tänavail endisest rohkem, et auditooriumidesse on tulnud arvukamalt teiste riikide tudengeid. Kuid samal ajal läheb Tartust Tallinna ja ka välismaale nii õppima kui tööle igal aastal rohkem noori, kui siia juurde tuleb.

Kuidas saaksime viia tulijad ja minejad tasakaalu? Kui tulijad oleksid kasvõi veidi ülekaalus, oleks Tartu homne päev pilvitum kui tänane. Vaja oleks aktiivset otsingut, Tartusse õppima meelitamist nii lähinaabrite juurest kui kaugematest riikidest. Tartu edu või ebaedu selles küsimuses on kogu Eesti tuleviku mudel.

Minu Tartu peab saama linnaks, mis pakub Eestis kõige põnevama lapsepõlve, kõige innustavama kooliaja, kõige meelepärasema töö ja kõige inimväärsema vanaduspõlve võimalust.

Mis paneks Tartu kasvama? Sotsid ei paku Tartule ühte võluvitsa, mis kõik probleemid lahendaks, vaid näevad ette nelja arengustsenaariumi, millest kolm peaksid viima Tartu vähemasti Euroopa ülikoolilinnade esiliigasse, neljas aga hoiatab triivimast üha kitseneva Emajõe kallaste vahel.

Tartu kasvu võtit näeme peituvat kolmnurgas, mille ühe tipu moodustab senisest võimsam sünergia akadeemiliste teaduste (informaatika, meditsiin, psühholoogia, sotsiaalteadused, humanitaaria) ning infotehnoloogilisi tooteid ja digiteenuseid arendavate ettevõtete vahel. 

Kolmnurga teine tipp on ülikoolide, Vanemuise, Eesti Rahva Muuseumi, kunstimuuseumi, kirjandusmuuseumi, Ahhaa keskuse ja teiste kultuuriasutuste koostööst sündiv energialaeng, mis ergastab Tartus loovharidust, rikastab identiteediloomet ja kultuurimälu, võimaldab ülipõnevat kultuuridevahelist tõlkimist ja dialoogi. See saab kujuneda magnetiks, mis toob inimesi igast maailma nurgast Tartusse konverentsidele, avastusreisidele, aga ka pikemale uurimistööle või enesetäiendusele. 

Kolmas Taaralinna arengukolmnurga tipp on vabaühenduste ja asumiseltside koostöö teadlastega öko-Tartu ja rohelise Eesti eest seismisel. See on jalgsi liikuv ja pedaale sõtkuv Tartu, kevadel õitesse ja sügisel õuntesse uppuv Tartu, igast linlasest hooliv ning inimeste tervist ja turvalisust tagav Tartu, eluteadusi ja tervishoidu moodsaima digitehnoloogiaga ühendav Tartu, alternatiivseid energiaallikaid, personaalset meditsiini ja ökotoitumist arendav Tartu.

Võtsime neid stsenaariume välja pakkudes mõõtu Tartu universitas’elt endalt, kes on seadnud oma sihiks jõuda esimese saja ülikooli hulka maailmas nii pakutava hariduse kvaliteedilt kui ka siin tehtava teaduse tulemuste poolest ja neile rahvusvahelise tunnustuste saamise poolest. 

Meie eaka alma mater’i ambitsioonikus innustab hoidma ja täiustama ka ülikoolilinna kui inspireerivat keskkonda iga tartlase eneseteostusele.