Tartus avab uksed Baltikumi suurim tubane kettagolfikeskus

Kettagolfikeskus Tartu bussipargi vanades ruumides võtab juba ilmet. Juhataja Marion Kull ootab uude keskusesse nii tippmängijaid kui ka harrastajaid. Foto: Margus Ansu

Viimastel aastatel Eestis üha enam populaarsust koguva kettagolfi radasid kerkib üle riigi nagu seeni pärast vihma. Nii tippmängijad kui ka harrastajad mängivad kettagolfi väljas ka külmade ilmadega, kuid see pole kuigi mugav. 

Selleks et mängijatel oleks ka külma, niiske ja lumise ilmaga mõnus ketast lennutada, ehitatakse Tartu vana bussipargi ruumides aadressil Ringtee 25 kettagolfikeskust. Üle 300 ruumeetril paiknev keskus on Baltikumis teine ja suurim. Esimene sisekeskus avas uksed 2016. aasta lõpus Tallinnas. 

Nagu metsas

Tartu kettagolfikeskuse juhataja ning neli aastat kettagolfi mänginud Marion Kull loodab treeningukeskuse avada järgmise kuu alguses. Kulli sõnul soovib keskus pakkuda nii professionaalidele kui ka harrastajatele võimalust käia sügisel ja talvel sees harjutamas. 

Treeningusaalis mängimist ei saa võrrelda metsarajale minekuga. Keskuses saab aga teha kõike seda, mis on eelduseks, et rajal edukas olla.

Kuigi õues mängimisega seda võrrelda ei saa, soovib Kull tekitada keskuse interjööriga inimestes tunde, nagu nad tuleksid loodusesse, mitte puitparketiga spordihalli. Selleks pannakse keskuses maha kunstmuru. 

Kuna ketas võib lennata üle saja meetri kaugusele ja Eesti tippmängijad viskavad lausa 150–160 meetrit, võib tekkida küsimus, kuidas spordialaga majas sees ikkagi tegeleda. 

Kull ütles, et muidugi ei saa võrrelda treeningusaalis mängimist metsarajale minekuga. Tema sõnul saab keskuses teha aga kõike seda, mis on eelduseks, et olla rajal edukas: paika saada viskeliigutus, lihvida tehnikat ja harjutada lähiviskeid. Kulli sõnul on enamikul just lähivisetega talvest kevadesse tulles suured probleemid. 

Viskealad ja pood

Keskusesse tuleb kaks suuremat harjutusala, mis on eraldatud võrguga. Esimesele alale tuleb viis-kuus lähiviske- ehk putikorvi, mis on eri kõrguse ja raskusastmega. Teisel, suuremal alal saab aga harjutada pikemat viset. «Üldjuhul jääb talvel platsi- või visketrenn pigem ära, sest näpud hakkavad külmetama ja väga pole võimalik trenni teha,» tõdes Kull. 

Lisaks harjutusaladele tuleb keskusesse pood, kus müüakse nii kettaid, korve kui ka riideid ehk kõike, mis mängimisel vajalik.

Õhtustel aegadel pakub keskus võimalust osaleda kettagolfi rühmatreeningutel. Sinna on enne avamist end kirja pannud umbes 90 inimest. Seda, kui palju rühmatreeningud ja harjutamas käimine maksma hakkab, pole veel paika pandud. 

Kull peab Tartu keskuse eeliseks Tallinna ees suuremaid ruume. Kui pealinnas on kõige pikem viskeala seitseteist meetrit, siis Tartus on see 33 meetrit. Lühikesel viskealal ei näe Kulli sõnul kõige paremini ketta lendu, pikemal saab seevastu selgelt aru, kuidas ketas mängu ajal käitub. 

Palju rahvast

Pealinna keskuse rajajatel oli esialgu mõte avada ainult pood, kus müüa varustust. Seejärel tekkis Tallinna kettagolfikeskuse juhataja Marko Naritsa sõnul idee ka väikeset trenniruumist. Kui mõte juba sellele liikus, otsustati asi suuremalt ette võtta ja katsetada, kas sellise treeningusaali vastu on huvi. 

See oli õige otsus. Rahvast käib Naritsa kinnitusel nii palju, et oleks suuremat keskust vaja. Kuna kevad ja suvi möödub kettagolfiga tegelejatel väljas ja mängijaid on sees vähem, on siiamaani piirdutud vaid ühe saaliga. 

Marion Kull arvas, et sisekeskuseid pole varem tehtud, sest pole lihtsalt jõutud. Samuti ei pruugi see olla kõige kasumlikum. «Kui mängijad saavad käia, annab see aga väga palju tagasi, ning kui teenime kulu tagasi, on igal juhul kõik võitnud,» lausus ta. 

Tartu kettagolfikeskuse juhataja ei välistanud, et peale Tallinna ja Tartu rajatakse treeningusaal veel mõnda teise Eesti linna.