Enam pole mõtet arutleda, kas see oli hea otsus, aga tahan siiski ära klaarida ühe detaili. Maavalitsuste sulgemist on sageli põhjendatud stiilis: «neile on nii vähe ülesandeid jäänud» või «nad on muutunud kasutuks». See kõlab umbes nii, nagu oleks maavalitsused ise oma tööd-tegemised kuhugi ära kaotanud. Tegelikult on ülesanded ära võtnud siiski seadusandja paljude aastate jooksul. Ja selle tahte aluseks on olnud soov maavalitsused pikemas perspektiivis ära kaotada. Nüüd lõpuks on jõutud sihile.
Kahju muidugi, et seda eesmärki pole kunagi varem sõnaselgelt välja öeldud ja koera saba kärpimine on veninud nii pika aja peale. See pole olnud ilus ei demokraatia ega ka ökonoomika mõttes.
Nüüd on nii, nagu on. Oma kogemuse põhjal võin rääkida maavanema ja maavalitsuse rollist viimase kuue aasta jooksul. Maavanemaid on halvustavalt nimetatud lindilõikajateks. Seda vahel ka nende samade otsustajate poolt, kes meie rolli riigihalduses tasapisi õhemaks on hööveldanud. Mina jõudsin kuue aasta jooksul läbi lõigata vast kümme linti. Igapäevaselt olid töölaual hoopis muud teemad: seaduseelnõudele arvamuse andmine, planeeringud, järelevalved, ühistransport, perekonnaseisutoimingud, hariduskorraldus, maareform, konfiskeeritud varade müük, kriisireguleerimine, maakonna turvalisus, regionaalprogrammid ning viimasel ajal mõistagi haldusterritoriaalne reform.
Tegelesime muidugi ka sellega, mida seadus otseselt ette ei näinud. Üks pealinna munitsipaalametnik nimetas kunagi groteskseks näiteks seda, et Tartu maavalitsus tegeles aineolümpiaadide korraldamisega. Nüüd aga kipub olema hoopis selline groteskne lugu, et maavalitsus võib kaduda ajalukku koos olümpiaadidega, mis on tegelikult olnud väga tõhus ja toimiv õpilaste teadushuvi äratamise mehhanism.