Päevatoimetaja:
Jens Raavik
+372 739 0371

Tartu vanamehed käisid Kihnu Virvel külas

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Kodukotuse seeniormeesteklubi president Kalev Jahnson saatis Tartu Postimehe lugejaile vaatamiseks fotogalerii, kuidas Tartu vanamehed käisid Kihnu saarel. Ühtlasi andis ta ühele oma klubi liikmele ülesandeks reis ka arvutilehele kirja panna. Tarmo Kerstna ei pidanud palvet paljuks ja jutustas päeva ümber selliselt.

«Meie mehed tegid teoks oma ammuse plaani ja käisid ära Kihnu saarel. Tõuke selleks andsid Kihnu kirev kultuurielu ning võimalus  ainult ühe päevaga saarele ring peale teha.  

Klubi eestseisus oli asjad minutilise täpsusega paika pannud nii, et buss sai hommikul kell neli  startida ning õigeks ajaks Munalaiu sadamas kohal olla.

Praam  nimega Kihnu Virve oli otsekui meie tarbeks. Meie 22-ne seltskond – 19 meest ja kolm naist – olidki varahommikul peamised reisijad. Kohvipuhvet ja pirukabaar töötas ning meri ise oli laudsile. Sõidumõnu kestis pisut üle tunni.

Et mõnel mehel oli ka binokkel kaasas, siis hakkasid nad kohe laulu jorisema: «Ma vaatan paadist  kiikriga, kui kaugel on see Kihnumaa…»

Lainetel kõikusid  luiged ja kormoranid ning mõned kaluripaadid, kes merest võrke välja nõudsid.

Võim puha naiste käes

Klubis on mehi, kellest mõned on nõukaajal saarel käinud, kuna tollal oli ju Kihnu üldse ainuke saar, kuhu pääses ilma piiritsooni lubatäheta.

Seekord ootas meid sadamakail Mercedes, kena noorik Kerli  roolis, ja kena giid Evi kõrval.

Kihnus on ikka kõik tähtsad ametid naiste käes. Autokasti mahtusid Tartust tulnud ilusti ära. Nii tegime läbi Kihnu kultuuriretke.

Alustasime sadamast. Ilusad männimetsad ümberringi – Kihnus viiakse mänd isegi jõulude ajal tuppa, kuna kuuski saarel peaaegu ei kasva, sest pinnas olevat selline.

Inimesi ja loomi on Kihnus väheseks jäänud – püsielanikke kuskil 600 ning ainult kolm lüpsilehma.  Vajalik kraam tuleb mandrilt sisse vedada. 

Väikeautosid nägime õuedes rohkesti, samuti kuulsaid kastiga külgvankreid IZ-350.

Käisime kirikus, muuseumis,  tuletornis ja vallakeskuses.  Väliselt on kirik õigeusu sümboolikaga, kuid jumalateenistus on segu nii õigeusu- kui ka luterliku kiriku tavadest.   Kool on olemas, päästeauto ja päästja-mees ka. Oma raadiosaadegi käib  eetris.

Kuulsime palju Kihnu elust-olust ning sellest, et vahel juhtub, et Kihnus ollakse ilmavangis.

Saime kalasuppi, suitsulesta, tuulehaugi, kihnu leiba ja saia. 

Virve oligi kodus

Reisi lõpus kohtusime Kihnu Virvega tema enda talus. Kuigi kohtumine oli plaaniväline, võeti meid vastu nagu vanu tuttavaid.

Kihnu Virve ja meie klubi president Kalev Jahnson olid ju eelmisel aastal eakate päeva tähistamisel Tallinnas  60+festivali konkursi «Aastad täis sära ja väärikust» laureaatide  vastuvõtul. Kihnu Virvele omistati elutööpreemia  ja Tartu seeniormeeste klubile seltsielu  edendamise laureaadi tunnustus. 

Virve on särtsakas inimene, 89-aastane ning kursis maailma asjadega. Toredas vestlusringis kuulasime mõnusat jutuvada ja laulu. Tuntumaid ja meeleolukamaid laule laulsime koos. Lõpupildigi tegime seal.  

Jõudu ja tervist Virvele ja edu saarerahvale Tartu meesteklubi poolt! Kirja pani Tarmo Kerstna, reisil osalenu.»

Tagasi üles