Ene Mihkelson pühendas tähelepanu sõnale

Ene Mihkelson (21. X 1944 – 20. IX 2017) kevadel 2007 romaani «Katku haud» esitlusel.

FOTO: Mihkel Maripuu

​Neid ridu siin on väga raske kirja panna. Juttu tuleb suurest kirjanikust Ene Mihkelsonist. Ta suri 20. septembril pärast rasket haigust ja oli kogu elu hinnanud väga kõrgelt sõna täpsust nii oma loomingus kui ka teiste lausestustes.

Just viimasest alustas Ene Mihkelsoni meenutamist Eesti kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi teadur Rutt Hinrikus. Nad kaks said esimesi kordi põgusalt kokku Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppides 1960. aastate keskel. Sügavam suhtlemine algas kirjandusmuuseumis, pärast mõlema paariaastast tööd õpetajana.

Muuseum ja kirjandusmaja

Mihkelsoni tööks muuseumis sai kirjanike ja kultuuritegelaste isiklike arhiivide kordaseadmine. «Henrik Visnapuu materjalide korrastamisest sai ta ainest oma esimese ettekande koostamiseks. See oli päris huvitav, me arutasime seda temaga,» meenutas Hinrikus.

Eesti kirjandus­­muuseum Vanemuise 42.

FOTO: Raimu Hanson

Mihkelson töötas muuseumihoones Vanemuise 42 kümme aastat, 1969–1979, ja hakkas seepeale vabakutseliseks. Kirjandusmaja, millena toona tegutses praegu lagunema lastud nn Uluotsa maja Õpetaja 12, külastas ta sageli juba varem.

«Kirjandusmajas käisid ka need inimesed, kes ei olnud kirjanikuna kirjas. Ma olin 15-aastane, kui hakkasin Õpetaja tänavas käima,» meenutas kirjanik Lehte Hainsalu, kes oli sealsamas hoones tegutseva kirjanike liidu Tartu osakonna juht aastail 1982–1990.

Hainsalu sõnul on tal niisugune tunne, et Mihkelson on alati olnud eesti kirjanduses ning oli ühtlasi eesti ja Tartu kirjanduse üks alustalasid.

«Ta armastas vaielda nagu paljud, aga ta oli tasakaalukas ja väga argumenteeritud ega keeranud vinti üle,» lisas Hainsalu. «Ta oli usaldusväärne inimene, kui ta midagi ütles, siis oli sellel ikkagi tõsi taga.»

Elu kapi taga

Kuperjanovi 5a.

FOTO: Raimu Hanson

Muuseumisse ametisse asumise ajal elas Mihkelson teise korruse viietoalises korteris elumajas, mille praegune aadress on Kuperjanovi 5a. «Tookord oli seal kolm-neli leibkonda, Ene elas proua Olveti tagumises toas kapi taga, mingit privaatsust ei olnud,» meenutas Rutt Hinrikus. «Ma arvan, et ta sai sealt inspiratsiooni oma romaani «Korter» kirjutamiseks.»

Järgmine Mihkelsoni korter oli Anne kanali vastas Pikk 98, aga viimane elukoht Siili 6.

«Talle väga meeldis vaade oma rõdult Emajõele ja luhale,» ütles Hinrikus. «Kirjanikke kujutatakse ette boheemidena. Enes oli eluvõõrust nendes asjades küll, mis talle tähtsad ei olnud. Talle ei olnud oluline osata süüa teha, ta leppis sellega, et oskas võileiba teha. Kogu tema tähelepanu oli pühendatud sõnale, täpsele mõtte edasiandmisele.»

Endine kirjandusmaja Õpetaja 12.

FOTO: Raimu Hanson

Hinrikuse sõnul on Mihkelsoni peateosed väga sügavalt ja valuliselt läbi tunnetatud. Tema elu ei olnud lihtne, sest sellel oli sõjajärgsete aastate ja vanemate traagilise elu pitser.

«Ei leina ema ega isa kes on läinud / ammu teisele poole kuhu mul / mälestusiski puudub juurdepääs / Mäletada neid või ennast nendega / enne mälu algust suleti tee / Nüüd siin otsin ikka veel pidet mis / mind elavatega seoks,» kirjutas Ene Mihkelson 1978 ilmunud esikkogus «Selle talve laused».

 

Ene Mihkelsoni viimane elukoht Siili 6.

FOTO: Raimu Hanson

Tagasi üles