Südamekujulises pargis seisev ausammas pääses omal ajal napilt õhkulaskmisest

Teadaolevalt ainuke fotojäädvustus Puhja seltsimajast ja osast südame­­kujulisest pargist. Pilt on tehtud Puhja kirikutornist pärast ausamba avamist 1925. aastal.

FOTO: Erakogu

​Puhjas asuva inimsüdamekujulise seltsimajapargi, kus veel eilegi saemehed laastude lenneldes kergliiklustee ehituse pärast puid langetasid, rajas sinna 1921.-1922. aastal sada kohalikku talunikku Vabadussõjas langenud Puhja meeste mälestuseks.

Puhjast läks Vabadussõtta kolmkümmend meest, kellest sõjatandrilt naasis vaid kümme. «1918. aastal oli Puhjast teele läinud ratsapolk esimene, kes asus Tartut kaitsma. Seetõttu nii paljud neist sealt enam tagasi ei tulnudki,» selgitas ajaloohuviline puhjakas Andrus Sepp.

Park oli enne ausammast

Vahetult pärast sõda asusid kohalikud talupidajad tegutsema selle nimel, et Eesti vabaduse eest elu andnud mehed saaksid ka vääriliselt meeles peetud. Et vabadussamba jaoks kellelgi raha kohe välja käia polnud, asusid kohalikud seda korjandustega koguma.

Kohalikel oli kindel plaan rajada ka mälestusmärgi vääriline park. Puude istutamine ja pargi korrastamine suuri rahasummasid ei nõudnud ning kahe aasta jooksul saadigi kiriku vastas asuv park selliselt korda tehtud, et selle keskele võis püstitada ausamba.

Vabadussamba jaoks kogus Puhja kandi rahvas kokku 400 000 marka, mille eest Pallase kunstikooli juhataja Anton Starkopf vormis 12,8 tonni kaalunud graniitkamaka monumendiks. See sai valmis 1925. aastal ning pidulik avamine leidis aset tolle aasta 5. juulil.

«Sageli arvatakse, et park avati koos ausambaga. Siiski oli park siin olemas juba enne,» täpsustas Andrus Sepp. Siinkohal tuleb tunnistada ja paluda vabandust, et eile ilmunud Tartu Postimehe esiküljeloos oli samuti ekslikult kirjas, nagu oleks park avatud 1925. aastal, kuid tegelikult avati tol aastal viimase osana siiski vaid ausammas. 

«See park koos ausambaga on memoriaal meie vabaduse eest võidelnud meestele. See on südamega tehtud ja ausammas asub südamekujulise pargi keskel. Ausammas koos pargiga on märk sellest, et need mehed on ka meie südames,» seletas Andrus Sepp pargi taotluslikku südame kuju.

1950. aastal oleks äärepealt pargi südames asuv ausammas õhku lastud. «Aga kohalikud talumehed ei täitnud kõrgemalt tulnud käsku, tuues ettekäändeks, et ausamba õhkulaskmine võib kultuurimaja aknad purustada,» selgitas Sepp. Et sellist sammast Puhjas ikkagi Nõukogude Liidu võimu ajal olla ei tohtinud, kaeti see mullakihiga.

Kuigi ausammas südamekujulises pargis oli aastakümneteks maha maetud, teadsid kõik kohalikud, mis seal mullakamara all peidus on. Seda teadsid isegi need, kes polnud ausammast oma eluajal kordagi näinudki. Arusaadavatel põhjustel sellest muidugi kõva häälega ei räägitud.

Reha asemel labidas

Andrus Sepp, kes kaheksakümnendatel aastatel asus Puhja keskkoolis tööle poiste tööõpetuse õpetajana, käis tihti koos õpilastega enda ainetunni ajal parki koristamas. Kord 1988. aasta kevadel ütles ta poistele, et nüüd võtame rehade asemel hoopis labidad parki kaasa. 

«Oli selline segane periood ja ma tundsin, et aeg on küps. Nii me siis poistega selle ausamba koolitunni ajal välja kaevasimegi. Samal ajal peatus kiriku väravas must Volga. Nad vaatasid sealt autost, mida me teeme, aga välja ei tulnud keegi,» meenutas Sepp ärevaid sündmusi.

Andrus Sepa organiseeritud ausamba väljakaevamise aktsioonist sai kiiresti teada ka kohalik muinsuskaitseseltsi rakuke, kes kohe ka õpetajale ja koolinoortele appi tuli ning hakkas organiseerima Vabadussõja ausamba taasavamist. See sai teoks 20. augustil 1988. aastal.

Tagasi üles