Sellega me jõuamegi esimese märksõna, lõimituse juurde. Tänapäeval toetatakse eri tegevuste omavahelist seotust. Nii näeme ka üldisemalt, kuidas mäluasutuste, näiteks arhiivide, raamatukogude, muuseumide ja muinsuskaitseorganisatsioonide tegevust järjest enam omavahel sidustatakse. Institutsioonide piirid hägustuvad, keskmes on looming, lugu, väärtus. Seepärast leian, et ka uues kultuurikeskuses on kõige õigem lõimida võimalikult mitmeid eri tüüpi tegevusi, ollagi sisuliselt foorum.
See on keskkond, kus inimesel on hea viibida ning kus ta saab impulsid mõistmaks seda, mis kujundab paiga olemust; samuti koht, kus on võimalik avada diskussiooni meie inimeste ja meid ümbritseva aegruumi üle.
Selles hoones võiks olla koht linnaraamatukogule – käin seal praegu päevast päeva ja näen, kui tähtis on see paik paljudele.
Selles hoones võiksid olla Tartu kunstimuuseumi näitusesaalid. Kindlasti võiks ära mahtuda püsinäituse osa, mis võimaldaks armastatud kunstiteoseid igal ajal originaalis näha.
Seal võiksid olla ajutiste näituste saalid, mida saaks kasutada vastavalt vajadusele kord suurte rahvusvaheliste näituseprojektide sissetoomiseks (selleks on vaja teatud hulka ruutmeetreid ja tingimusi), kord siinsete muuseumide ja galeriinäituste tegemiseks. Teatud mõttes Kunsthalle tüüpi keskkond. Ja museaalse kõrval peaks olema kindlasti koht ka tänapäevasele kultuurile.
Hoones võiks kindlasti olla kajastatud linna lugu. Tartu on linn, kus ilma ajalugu tundmata on raske ümbritsevat ruumi mõista. Aga oluline on, et see linna lugu oleks esitatud ägedalt, dünaamiliselt ning seostatud tänase päevaga. Seega me räägime hoopis teistsugusest lähenemisest linna loole, kui meil see praegu on võimalik.