/nginx/o/2017/09/20/7121459t1h0a5d.jpg)
20 Jan. (2 vebr.) hom. vara kesk ööse kirjutedi rahu alla venemaaga punastega Eesti poolt Poska ja vene poolt Krasin ja Litvinov ja toodi luhast hainu ja mina parandi ja Kalde Andres ära matetu.
Nõnda võtab oma päevaraamatus 1920. aasta 2. veebruari (vana kalendri järgi 20. jaanuari) ehk Tartu rahulepingu sõlmimise päeva kokku Rõngu valla Peedupiitre talu vanim tütar Amalie Planken. Just väljavõtted Maali päevaraamatust moodustavad rahvusarhiivi püsinäituse «Keerdkäigud» mõttelise telje.
Näituse kuraator Liina Püttsepp rääkis, et «Keerdkäigud» on rahvusarhiivi kummardus Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva puhul. Näituse keskpunktiks on pöördelised aastad 1917–1920, mida suuresti avatakse tol ajal elanud inimeste elulugude kaudu.
Labürindikujulises väljapanekus põimuvad nende inimeste elukäigud, Eesti riigi sünnivalud ning samal ajal maailmas toimunu. Amalie Plankeni mälestused koovad näituse omakorda ühtseks mustriks.
Aga miks valisid näituse koostajad väljapaneku teljeks just selle Peedupiitre talutüdruku päevaraamatu? Liina Püttsepp selgitas, et päevaraamat jõudis arhiivi paarikümne aasta eest ning juba pikalt oli peetud plaani tutvustada mingil moel seda avalikkusele, sest seal on sündmusi kirjeldatud just nii, nagu neid nägi üks täiesti tavaline inimene.
«Näitust tegema hakates oli kohe selge, et Maali päevaraamatul on siin oluline koht, sest see hõlmab meid huvitavaid aastaid ka ja sobib siia nagu valatult,» ütles Püttsepp.
Tänapäeval kipume unustama, milline oli see aeg, kui Eesti riik ei olnud veel enesestmõistetav, tõdes Liina Püttsepp.
Koolmeistri vanim tütar Amalie Planken (1879–1977) pidas päevikut peaaegu 30 aasta vältel, 1893. aastast alates kuni 1920. aastani välja. «Ta tegi sinna justkui haiku stiilis sissekandeid. Üks päev mahtus ühte lausesse, kus võttis ilusti kokku nii selle, mis toimus sel päeval laias maailmas, kui ka selle, mis juhtus talus,» muheles kuraator.
Püttsepp märkis, et Maali sissekanded olid väga osavõtlikud ning ta valutas kõige pärast südant. Eriti oma pere ja rahvaväkke läinud venna pärast, aga ka Eesti pärast üldiselt. «Vägivald teda hirmutas,» lisas ta.
Näituse koostajatele on väga oluline olnud just üksik-inimese tasand, selle kaudu avaneb ajalugu märksa sügavama ja isiklikumana, kui üldkäsitlustes. «Tahtsime näidata, millised olid tollal elanud inimeste valikud ja milline oli aeg nende ümber. Tänapäeval kipume unustama, milline oli see aeg, kui Eesti riik ei olnud veel enesestmõistetav,» tõdes Püttsepp.
Nii on näitusel ära toodud kuue inimese elulood, mis koos lisatud originaalallikatega avavad seda ajastut natuke laiemalt. Neist kuuest mõned on ajaloohuvilistele tuttavamad, näiteks ühena kahest naisest Vabadussõja kangelastegude eest Vabadusristi pälvinud Anna-Marie Kukk või eesrindlikust rahvuslasest enamlaste ridadesse üle läinud Artur Vallner. Samas esitatakse ka nii-öelda tavaliste inimeste lugusid, kuid need ei ole seepärast vähem väärtuslikud, pigem vastupidi.
Liina Püttsepale endale läks näituse koostamise ajal väga hinge Narvas elanud abielupaari Walter ja Marie Neumanni lugu. Nad olid linnas ka 1919. aasta enamlaste terrori ajal ning Narvas ajalooõpetajana töötanud baltisakslane Walter Neumann on toonased sündmused üles kirjutanud oma päevaraamatusse. «Nälg ja hirm, palju verd,» võttis Neumann seal kahe kuu pikkused õudused kokku.
Baltisakslasena kuulus Walter Neumann automaatselt 1941. aastal deporteeritavate nimekirja ning pandi koos vandeadvokaadist abikaasaga Siberisse sõitvasse vangivagunisse. Mariel õnnestus vagunist siiski põgeneda ning haaranud kaasa sugulaste juurde jäetud väikse tütre, pages põgenikelaeval Saksamaale.
Sealt sai ta kahe aasta pärast loa edasi liikuda Kanadasse, kus elas veel pika ja tegusa elu. Walter Neumannil aga nii hästi ei läinud, tema jäi vagunisse ning suri teel Siberisse maohaavadesse.
Interaktiivsete lahendustega näitusel on palju tähelepanu pööratud esmapilgul väikestele detailidele, mis kokkuvõttes loovadki inimliku ajaloo mustri. Näiteks tõi Liina Pütt-sepp välja kirja, mis oli saadetud ühele naisele, kelle luurajast mees lahingus langes. Kirjas teatas luuraja sõber kurva uudise ning lisas ümbrikusse lahinguväljalt nopitud lilleõie, mis jääks naisele meenutama tema meest. Õit koos kirjaga saab näitusel näha.
Liina Püttsepp rääkis, et näitust koostama asudes ei osanud ta isegi arvata, et see nii suureks paisub.
«Näitus täienes järjest kildude kaupa, ideid tuli üha juurde. Selles mõttes oli see minu jaoks nagu lumepalliprojekt,» märkis kuraator. Ta lisas, et pole välistatud seegi, et väljapanekut täiendatakse edaspidi veelgi.
Näitus avati rahvusarhiivis koos uue hoone Noora avamisega ning seda võivad tasuta uudistada kõik soovijad, sõltumata sellest, kas arhiivis uurimistööga tegeletakse või mitte. Püttsepp märkis, et senine tagasiside on olnud väga positiivne ning inimestele on meeldinud just see, et ühest küljest on näitus kompaktne ja teisalt äärmiselt mitmekihiline.
«Öeldud on ka seda, et kui ERMis on nii palju ruumi ja asju, siis siin on väljapanek hoomatavam, sest näituse pind üsna inimmõõtmeline, jõuad selle rahulikult läbi käia. Samas võid keskenduda just sellele, mis eriti huvi pakub – olgu selleks siis Vabadussõda, inimeste lood või tollest ajastust kõnelevad filmikaadrid kinonurgas,» kõneles Liina Püttsepp.