Tööturul on hoopis gümnaasium umbtee, mitte kutsekool

Foto: Kalev Saar

Kutsekool pole soe ulualune neile, kes mujal hakkama pole saanud. Ka kutsekoolid ootavad õppima motiveeritud ja oma valikutes kindlaid noori ning samasugused ootused on tööandjatel. Kas peaks ka siin kehtestama lävendi, et napi huvi ja puudulike hinnetega kutseõppesse ei võeta?

Haridusminister Mailis Repsi välja käidud plaan kehtestada gümnaasiumi sisseastumisel lävend ning suunata lävendist allapoole jäänud keskmise hindega noored kutsekooli, on kaasa toonud elava arutelu. Õige, peabki rääkima, sest haridus- ja tööelus on juba ammu ilmseid ebakõlasid. 

Jah, meil on liiga palju inimesi, kel pole kutsekvalifikatsiooni, ehk siis nad on jäänud pidama pelgalt põhi- või üldkeskhariduse tasemel või ei leia akadeemilisele haridusele vastavat võimalust tööturul. Ettevõtete nurinat oskustööjõu nappuse pärast on kaugele kosta ning paljud neist panustavad töötajate väljaõppesse või otsivad leevendust võõrtööjõu abil. 

Teravat vastuolu noorte haridusvalikute ja tulevaste töökohtade vahel ilmestab ühe Tartu metalliettevõtte mullune värbamisstatistika. Elektriku-käidukorraldaja töökohale laekus vaid neli ning TIG-keevitaja (keevitus sulamatu elektroodiga inertgaasi keskkonnas – toim) tööle viis sooviavaldust. Skaala teises otsas oli juhiabi ametikohale korraldatud konkurss, kuhu laekusid 114 kandidaadi avaldused.

Kus on keevitajad ja elektrikud? Neid pole, sest kutsekooli uksest astub sisse kolm korda vähem noori kui gümnaasiumi uksest. 

Ilmselgelt tuleb noorte haridusvalikute suunamisel arvestada enam tulevaste töökohtadega. Me oleme hariduskeskne ühiskond, kus haridus on kujunenud eesmärgiks omaette. Nähakse, et eesmärgi saavutamise tee kulgeb valdavalt põhikoolist keskkooli ja sealt edasi kõrgkooli. Ettevõtted vajavad aga oskustega inimesi, spetsialiste. Puudus on neist, kel on kutse. Selles mõttes võib hoopis gümnaasiumi või mõnd bakalaureuseõpet pidada umbteeks. Paber küll on, kuid kui see ei aita tööle, uut väärtust looma, siis see ju on umbtee.

Kutsehariduse peamine eesmärk on valmistada ette oskustega kutsespetsialiste. Tööandjate nõudmised oskustele on kasvanud ning tehnoloogia arenguga kasvavad veelgi. Kalli masina taha ei saa lasta kedagi, keda kutsekooli saadeti ja kes seal vastu tahtmist käima oli sunnitud.

Teeme sisseastujate seas küsitlusi, et teada saada, miks nad on Tartu kutsehariduskeskusesse tulnud. Noorte peamine motiiv on ikka soov oma valitud eriala õppida, nii vastas 83 protsenti tänavustest sisseastujatest. Vaid kolm protsenti tuli seetõttu, et mujale ei saanud sisse.

Just, kutsekool pole soe ulualune neile, kes mujal pole hakkama saanud. Ka kutsekoolid ootavad õppima motiveeritud ja oma valikutes kindlaid noori ning samasugused ootused on tööandjatel.

Kas peaks ka siin kehtestama lävendi, et napi huvi ja puudulike hinnetega kutseõppesse ei võeta?

Praegu kutsekeskhariduse õppesse sisseastunutest ligi pooled kooli ei lõpeta. Kui mujale ei sobi, siis kutsekas veab välja, on aegunud müüt.

Lävend hoiakuid ei muuda. Pigem peaksime igal haridus­tasandil aitama noortel avastada ja arendada oma andeid. Ninapidi arvuti taga või üldaineid tuupides ei pruugi anded avalduda, pigem ikka sport, muusika, käsitöö, vahetu kogemus päris asja tegemisest aitavad leida oma teed. 

Mida varem me anded ära tunneme, seda efektiivsem on õppimine, vahet pole, kas siis kutse-, kesk- või kõrgkoolis. Ehk siis arvudesse takerdumise asemel tuleb haridussüsteemi sisuliselt arendada nii, et õppijatel oleks valida haridusteede vahel. 

Praegu puhkenud diskussioonis on tulnud taas välja lapsevanemate ja noorte hirm, et kutsekooli järel on edasiõppimisvõimalused ahtamad. 

Uute õppekavade kehtestamisel vähenes kutsekeskharidusõppes üldjuhul ka õppeaeg ning seda eelkõige üldainete arvelt.

Jah, kutsekeskharidus koosneb kutseoskuste ja keskhariduse komponendist, kuid ilmselgelt pole keskhariduse maht gümnaasiumiga sarnane. Kuna ka riigieksamite sooritus pole kohustuslik, on üsna ootuspärane, et akadeemilise kõrghariduse teel jätkajaid on vähem. 

Tartu kutsehariduskeskuse näitel jätkab õpinguid peaaegu viiendik lõpetajatest, kuid enamik neist kutseõppes või rakenduslikes kõrgkoolides. Mullu jätkas 23 kutsehariduskeskuse vilistlast Tartu ülikoolis, kuid see arv võiks olla suurem.

Asi pole kindlasti akadeemilises võimekuses. Pigem ei saa me praegu pakkuda oma õppijatele piisavat paindlikkust. Üks idee on pakkuda lisa-aastat üldainete õppimiseks ja riigieksamite sooritamiseks neile, kes soovivad kindlasti jätkata ülikoolis. Lisa-aasta annaks kindlustunde, et noore haridustee on ju lahti ja isegi paremini sillutatud kui keskkooli lõpetajal. Kasvaks ka akadeemilisel haridusteel jätkajate hulk.

Lisa-aastat võiksid vajada needki, kellele praegune kutseõppe koormus osutub liiga raskeks. 

Tuleb tunnistada, et praegu kutsekeskhariduse õppesse sisseastunutest ligi pooled kooli ei lõpeta. Kui mujale ei sobi, siis kutsekas veab välja, on aegunud müüt. Õppimine pole kutsekoolis lihtne, vastupidi, see nõuab pingutust.

Selleks et individuaalsust enam arvestada, peab süsteem olema paindlikum. Laseme mõnel noorel kauem õppida ja harjutada, et ta nõutavad oskused omandaks ja et temast võiks kujuneda proff nii erialal kui töösse suhtumise poolest. Toetame pingutust, mitte kuidagiviisi läbi lohistamist. 

Kolmandaks võiks vaadata õppijate alternatiive – miks üht või teist haridusteed valida. 

Kuigi kutsekoolid rõhutavad tänapäevaseid õppetingimusi ning õppijatele mõeldud soodustusi, siis tegelikkus pole kaugeltki nii roosa. Koolid ja eriti riigigümnaasiumid on kõik nüüdisaegsed, kunagi sisse seatud koolilõunatoetus põhikooli järel kutseõppuritele on nüüd ka gümnaasiumides ning tasuta koolilõuna on pigem tavaline kui eriline soodustus.

Ka riigigümnaasiumid hüvitavad oma õppijate majutuskulusid ning kutsekoolide pakutavad õpilaskodude kohad ei ole õppijatele sugugi soodsama hinnaga. 

Praegune õppetoetuste süsteem annab aga selge signaali, et riik väärtustab üliõpilase õppimist palju kõrgemalt: üliõpilase tulemusstipendium on sada eurot kuus, kutseõppuril kuuskümmend kuus.

Kui aga üliõpilane õpib nn prioriteetses valdkonnas, võib ta saada erialastipendiumi, mis jääb vahemikku 160–240 eurot.

Ehkki ka kutseõppes on valdkondi ja erialasid, mis kattuvad riigi seatud majandusarengu prioriteetidega, pole kutseõppes suurematest erialastipendiumitest juttugi olnud.

Isegi tudengite vajaduspõhine õppetoetus on suurem (75–220 eurot kuus) kui kutseõppuritel, kes üldjuhul saavad taotleda kuni kuuskümmend eurot lisatoetust. 

Kui kehvematest oludest õpihimuline noor valib akadeemilise haridustee, siis on ta toimetulek paremini tagatud. Kutsekoolis õppiv noor peab seevastu kooli kõrvalt ka töötama ja sageli on just see õpingute katkestamise põhjus.

Kutseõppe populariseerimisest on räägitud sõnades palju. Aga tegudes ja rahastamises on riik eelistanud teisi õppevorme. Sisulisi muudatusi selleks, et kutseõpe oleks tegelikult vähemalt võrdne, kui mitte parim haridusvalik, pole tehtud. 

Üksi lävendi seadmine kindlasti ei suurenda rahulolu ega anna paremat tulemust.