Martin Hallik: bussisõit Tartus

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Martin Hallik.

FOTO: Kristjan Teedema

Mis oleks, kui teeks kõik sõidud punaste bussidega? Kuus tartlast proovisid järele

Liin 8 pakkus 4. septembri hommikul kell 7.39 suunal VISA halli poole väga huvitava kogemuse, mille üle olin siiralt hämmeldunud.

Sisenesin Suure kaare peatuses esimesest uksest, valideerisin kaardi ja küsisin bussijuhilt, kas ma pean ostma pileti oma viieaastasele lapsele. Minuga kaasas olnud jaapanlasest vahetusüliõpilane sai oma kaardi kenasti valideeritud. Esmalt ütles bussijuht, et ei tea ja seejärel andis mulle pileti, mina talle täpse raha müntides. Seepeale pöördus minu poole lähedal istunud noor naine, kes ütles, et eelkooliealisel lapsel ei pea küll piletit olema.

Tõesti, sama reegel oli ka bussijuhi kabiini tagumisele küljele kirjutatud. Järgmises ehk Kungla peatuses ütlesin bussijuhile, kes avas ka seekord ukse, et viieaastasel lapsel ei pea ju piletit olema. Bussijuht vaikis, vaatas eemale ja teatas, et ta peab nüüd edasi sõitma.

Teel Tamme kooli peatusse õngitses bussijuht pulloveri alt, särgi rinnataskust minu antud raha välja. Peatuses avas jällegi ukse ja küsis minult tagasi pileti, mille oli mulle Suure kaare peatuses andnud. Ulatas mulle raha ja ütles, et ega tema ei tea, kui vana see laps on. Mis sest, et olin seda öelnud mõlemas eelnevas peatuses.

Kas tõesti võtavad bussijuhid igaks juhuks raha ilmselgelt koolieelikute eest, nii igaks juhuks, ja asetavad selle oma rinnataskusse? Tõsi, kui soovid kellelegi raha ulatada, võetakse ka vastu. Ise tahtsid ju anda! 

Minuga ühes sõitnud välisüliõpilane pidi jõudma Jakobi 2 õppehoonesse. Pole ühtki võimalust, et ei peaks tegema selleks bussiga suurt ringi või käima pikalt jala, et jõuda ülikooli kesklinna campus’esse. Tuli sõita läbi Zoomeedikumi peatuse, kus viimasedki sõitjad väljusid. Välistudeng läks segadusse ja proovis väljuda koos ülejäänutega, sest sai aru, et buss kaugemale ei sõida, ja kaardilt vaadates oli näha, et on oma eesmärgist juba väga kaugele kaldunud. 8. liini peatuste hulgast, mis kajastatud internetis, ta ka sellist peatust ei leidnud. Bussi teekonda näitav teave võiks olla paremini esitatud, võiks olla tuvastatav ka punkt, kus ollakse. Eriti linna külalistel oleks kergem.

Välisüliõpilase eesmärk oli väljuda Laial tänaval, ta tahtis teada, kuidas saab sama bussiga koju.

Kuid Laial tänaval polegi peatust, kust saanuks vastassuunas sõitvale bussile. Seda tuli otsida Kroonuaia tänavalt. Ebaloogiline! Liiatigi oli seal 8. liini number teistest liininumbritest eraldi, otse peatuse nime järel. Ütlesin jaapanlasele, et kohalik kommunaalsudoku. Ta pilgutas ainult silmi ja noogutas viisakalt.

8. liin lõpetab isegi argipäeviti väga vara. Kui lapsed katoliku hariduskeskusest või Kesklinna koolist sooviksid pärast tunde minna huviringi või trenni oma kooli või Tähtvere pargi lähedale, oleks neil pärast väga raske jõuda viimasele bussile, see lahkub Hurda peatusest kell 17.02. Kui laps hingetuks jooksnuna mõni minut hiljem trennist jõuab, peab välja sõitma kodune «takso». Korralike jalgrattateede olemasolul julgeks ehk lapse saata teele jalgrattaga, polekski probleemi. 

Jääb arusaamatuks, miks pole liini, millega saaks ERMi juurest Lõunakeskuse poole. Liin 27 toob kesklinna Soola peatusse. Sealt tuleb vantsida kaubamaja ette, näiteks bussile 18. Nii kulub ERMi juurest Suur kaare peatusse saamiseks 45 minutit, sellest 21 minutit võtab teise peatusse kõndimine ja ootamine. Autoga sama vahemaa – no kümme  minutit.

Kui inimesel on edasi-tagasi liikumisel valik, kas päevast kulub 20 või 90 minutit, kallutab see paratamatult otsustama auto kasuks.

Tagasi üles