ProtoLabi leib tuleb peenmehaanikast

Oma igapäevatöö kõrvalt on Pearu Orusalu nokitsenud juba üle aasta elektrimootorratta kallal, millel ta sel pildil istub ja mis võiks kunagi jõuda ka seeriatootmisse. ProtoLabi juhatuse liikme Roman Muguri sõnul on nende Saksa partnerid teinud ette­paneku minna tsikli kiirust katsetama Ameerika soolajärvedel.

FOTO: Sille Annuk

Astud oma ideega ühest uksest sisse ja lähed teisest uksest valmistootega välja, võttis ProtoLabi juhatuse liige ja üks omanikke Roman Mugur (67) maakeeli kokku ettevõtte põhisisu. Moodsamalt ja keerulisemalt väljendudes on ProtoLab aga inseneri- ja tootmisteenuste firma. 

Ettevõtte ajalugu ulatub aastasse 2009, kui Tartu teaduspargil õnnestus Eesti-Läti piiriülese koostööprogrammi abil avada prototüüpimise labor-töökoda. Viis aastat hiljem oli Mugurile selge, et teaduspargi hõlma all töötamise aeg on ümber. 

«Teaduspark oli inkubeerinud korralikult funktsioneeriva ettevõtte ning me tegime nõukogule ettepaneku, et see võiks iseseisvuda,» meenutas Mugur. Nüüdseks ongi Proto­Labist saanud puhas eraettevõte, millel on neli omanikku: lisaks Roman Mugurile veel Pearu Orusalu (30), Kalle Kiss (37) ja Peep Kuus (28). 

Kõik omanikud on ka ProtoLabi töötajad. Näiteks Orusalut nimetab Mugur oma esimeseks asetäitjaks. «Ta on multifunktsionaalne. Leiutab ja konstrueerib. Teeb kõike, mis vaja,» sõnas ta. «Olen ise vana kooli insener ja võin anda nõu, aga inseneriteadmiste elektroonilisse joonisesse valamine käib temal loomulikult palju kiiremini.» 

Kalle Kissi kohta ütles Mugur, et too on asendamatu mees freesimistehnoloogiates ja metallitöödes, kus nõutakse suurt tootlikkust. Samamoodi kiidab ta Peep Kuusi, kes on tõeline treimisprofessionaal ja on kasvamas töökoja juhatajaks. 

Ettevõttes töötab 15 inimest, kellest viis on pensionärid ja kaks kolmandikku kutseharidusega. «Ja nüüd ma vaatan seda poleemikat ajakirjanduses. Jälle oleme ühiskonnast välja visatud,» muigas Mugur, viidates, et haridus- ja teadusminister Mailis Repsi lävendiidee diskussioonis eelistavad paljud gümnaasiumi kutsekoolile. 

Kallis tehnika 

Et oma silm on kuningas, kutsus juhataja ettevõttes ringkäigule. Firma käsutuses olevad ruumid tehti kunagi Tartu ülikooli füüsikainstituudi töökojale. «Kui aga instituut oma töökoja likvideeris, siis võtsime ruumid üle ja ostsime kogu varanduse teaduspargi käest välja,» meenutas Mugur. Mainitud varanduse all peab ta silmas eelkõige tänapäevaseid freespinke ehk moodsalt öeldes töötlemiskeskusi. 

Ülikallite töötlemiskeskuste kõrval kasutab ProtoLab oma töös ka nõukogude ajast pärit freespinke.

FOTO: Sille Annuk

«Näiteks selle viieteljelise töötlemiskeskuse leidsime Frankfurdi messilt, kus see oli veerandi võrra odavam kui letihind. Pärast meid ostis Nokia kaks sellist pinki. Nii et andsime Nokiale tee ette, millist pinki osta,» muheles Mugur. 

ProtoLabi viimane investeering on Jaapanist pärit ülitäppispink, mis kuulub hinnaklassi 150 000 – 200 000 eurot. «Selle pingi kasutamise reeglid on karmid. Kui me seda kas või pool meetrit nihutaks, kahtlustaksid jaapanlased, et oleme pingi viinud kusagile militaarotstarbelisse tootmisesse ja võtaksid käivitamiskoodi maha,» selgitas Mugur. 

Kui küsisin, milline on olnud ProtoLabi seni kõige keerulisem ülesanne, nimetas Mugur Saksa firmale Trinamic Motion Control Gmbh & Co valmistatud uudse konstruktsiooniga pööratavat alust, mida kasutatakse moodsates päikese-soojuselektrijaamades. 

«Selle jaama iga peegelelement peab olema eraldi liigutatav vastavalt päikesele ning kogu see mehaanika oli Pearu disain. Lõpuks sai neile päris originaalne konstruktsioon, mille peale sakslased käsi plaksutasid,» rääkis Mugur mitu kuud kestnud tööst. 

Põnev, mitte keeruline

Pearu Orusalu sõnul pole sellised tööd keerulised, vaid hoopis põnevad. Tema käe all valmis ka kuulsa tudengisatelliidi raam. Praegu on Orusalul käsil Tartu observatooriumiga koostöös tehtav projekt, mille tulemusena lennutatakse peagi kosmosesse veel üks satelliit. 

ProtoLab on aidanud valmistada ka Ahhaa teaduskeskuse eksponaate. Möödunud aastal alustati koostööd Norra naftaseireseadmeid arendava ettevõttega Inventas FAB AS, millest on kujunemas Proto­Labi üks suuremaid partnereid.

Protsess ideest valmistooteni võib kesta ühest päevast poole aastani, mõnikord ka kauem. Teenuse hinda arvestataksegi enamasti selle järgi, kui palju aega see võtab. Tunni hind sõltub töö keerukusest ning jääb 30 ja 100 euro vahele. 

ProtoLabi viimane investeering on Jaapanist pärit ülitäppispink, mis kuulub hinnaklassi 150 000 – 200 000 eurot.

«Iga masin ja inimene maksab erinevat hinda. Mõnikord maksab ka hea idee. Aga kui üks mees paneb ühe päevaga kokku ühe ratta ja meie kolm, siis ...» sõnas Mugur ning oli firma arenguga rahul. 

«Oleme rahul ja õnnelikud, kuna saame teha asja, mis meile meeldib. Minule on see nagu hobi. Võiksin ju olla pensionärina kodus, jalad seinal,» lausus Mugur, kes on olnud ka Tartu linnapea. «Aga kuna ma oma valikute tõttu ei saanud ennast insenerina paarkümmend aastat realiseerida, siis nüüd ma teen seda. Ja seni, kuni mul on Pearu-sugustele poistele midagi anda, on see päris tore.» 

Ruumid jäävad kitsaks 

Suure tõenäosusega kolib ProtoLab lähiaastatel praegusest asukohast ära, sest ruumid jäävad kitsaks. «Need on ammu juba väikseks jäänud ja oleme ka uut kohta vaadanud. On pakutud 4000–5000 ruutu, aga see hüpe oleks liiga suur. Praegu on meil viissada ruutmeetrit, aga vajaksime tuhandet,» rääkis Mugur. 

ProtoLabi juhataja firma väga kiirest kasvust siiski ei unista. «See ei sobi meie profiiliga,» selgitas ta. «Võiksime lihtsamat koosseisu juurde võtta ja panna käima suvalise tootmisliini, aga nii võib libastuda väga lihtsa toodangu peale, mis perspektiivis on ikkagi Hiina leib. Euroopa leib on rätsepaülikond.» 

ProtoLabi üks tuntuimaid töid on tudengi­satelliit ESTCube-1, millele Pearu Orusalu disainis raamistiku. Tellitud töö üks tingimusi oli, et seal ei oleks ühtegi keevitust.

FOTO: Sille Annuk

Tagasi üles