Tarvo Siilaberg: Kuidas luua kogukondlikku kooli?

Foto: Margus Ansu

Suhteliselt noore ja haritud kodanikkonnaga ülikoolilinna valitsema seatud ametnikud ja poliitikud peaksid mõistma, et sotsiaalne ettevõtlikkus on omaette ressurss: ettevõtliku vaimuta pole kasu ei varast, teadmistest ega inimeste hulgast. Ilma ettevõtliku vaimuta on tagajärjeks hoopis kolme nimetatud ressursi ebaefektiivne kasutamine, kui mitte raiskamine. 

Kogukondlik ettevõtlikkus tähendab sotsiaalse ja majandusliku kapitali koondamist, sealhulgas lugematul hulgal vabatahtlikku tööd. Järgnevalt teen neli ettepanekut kodanikualgatusliku initsiatiivi märkamiseks ja väärtustamiseks hariduses.

Esiteks: muuta tuleks koolide hoolekogude koosseisu. Suurendada õpetajate autoriteeti – esindatust ja sõnaõigust – hoolekogu töös ja seeläbi kooli juhtimises ning kaasata hoolekogusse koolipiirkonna asumiseltside esindajad. 

Munitsipaalkoolid on kohaliku omavalitsuse hallatavad asutused ehk kohalik omavalitsus on nende pidaja. Pidaja kõrval on kooli juhtorganid direktor ja hoolekogu, kusjuures direktoril on hoolekogu ees aruandekohustus (erakoolis on hoolekogu vasteks nõukogu). 

Tartu koolides piirdub õpetajate esindatus hoolekogus üldjuhul ühe-kahe liikmega. Hoolekogu moodustatakse kooli pidaja kehtestatud korras, selle suuruse ja koosseisu määrab linnavõim. Arvestades hoolekogule seaduses pandud ülesandeid, peaks õpetajad olema hoolekogudes esindatud laiapõhjalisemalt ja arvukamalt. 

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) ütleb, et hoolekogu on alaliselt tegutsev organ, kelle ülesanne on kooli õpilaste, õpetajate, kooli pidaja, õpilaste vanemate, vilistlaste ja kooli toetavate organisatsioonide ühistegevus õppe ja kasvatuse suunamisel, planeerimisel ja jälgimisel ning õppeks ja kasvatuseks paremate tingimuste loomine. 

Hoolekogu teeb otsuseid, mis puudutavad õpetajate töökeskkonda ja ülesandeid igapidi pidi. Õpetajad peaksid olema nende otsuste langetamisse enam kaasatud.

Mõned näited: hoolekogu annab nõusoleku suurendada erandjuhul põhikooli õpilaste arvu klassis; kehtestab kooli õppealajuhataja, õpetajate, tugispetsialistide ning teiste õppe- ja kasvatusala töötajate ametikohtade täitmiseks korraldatava konkursi korra; annab arvamuse kooli palgakorralduse põhimõtete kohta; annab arvamuse kooli kodukorra ning põhimääruse kehtestamiseks ja muutmiseks. 

Õpilasel ja vanemal on õigus pöörduda kooli hoolekogu poole õpetamist ja kasvatamist puudutavate vaidlusküsimuste korral. Oleks mõistlik ja õiglane, kui õpetajate esindatus hoolekogus oleks samaväärne lapsevanemate omaga ehk üks-kaks õpetajat kooliastme kohta. 

On igati mõistlik eeldada, et poliitikud, ametnikud ja kohalikud kogukonnad teevad koostööd. Säärast koostööd peaks projektiraha kulutamise vajaduse asemel juhtima haridussüsteemist ja kodanikuühiskonnast lähtuv sisuline püüdlus usaldusväärsema ja lapsekesksema kooli poole.

Kuid koostööle tuleb anda püsiv voolusäng. Munitsipaalkoolid on seotud konkreetse piirkonnaga.  Seetõttu oleks asjakohane hoolekogudusse luua ka koht koolipiirkonnaga seotud asumiseltsi esindajale. 

Sisuliselt tähendab see kohaliku kogukonna kaasamist neile pakutava avaliku teenuse korraldamisse. Asumiseltsi esindaja kaudu saab kuuldavaks piirkonna tulevaste lapsevanemate, naabrite ning teiste kooli arengule kaasaelajate hääl.

Poliitikute, ametnike ja kogukonna koostööd peaks projektiraha kulutamise vajaduse asemel juhtima haridussüsteemist ja kodanikuühiskonnast lähtuv sisuline püüdlus usaldusväärsema ja lapsekesksema kooli poole.

Teine ettepanek: asutada kõikide koolide ja lasteaedade juurde vanematekogud kui haridusasutust toetavad organisatsioonid. Vanematekogu esindaja kaasata hoolekogusse.

PGSis kõneldakse kooli toetavatest organisatsioonidest ja isegi nende esindajate kaasamisest hoolekogu töösse. Üks selline saab olla kooli vanematekogu. Piltlikult väljendudes: kui hoolekogu on kooli parlament, siis vanematekogu (miks mitte MTÜ või SA vormis) võiks olla kooli rahvakogu ehk dialoogipartner pidajale ja juhtkonnale ning kooli arengu toetaja.

Tõsi, juba praegu ilmnevad munitsipaal- ja erakoolide ning -lasteaedade juures sellised tendentsid.  Toon näiteks, mida Peetri kooli vanematekogu sõnastas oma esmaste eesmärkidena: positiivse märkamine koolitöös ja sellele reageerimine, õpetajate tunnustamine, probleemide märkamine ja neile reageerimine, lahenduste leidmine koolielu puudutavates küsimustes, head algatused, koolivälise tegevuse jaoks lisavõimaluste otsimine, koolikorralduslike küsimuste aruteludes osalemine, (parendus)ettepanekute tegemine, ettepanekute tegemine koolituste korraldamiseks. 

Miks mitte määrata vanematekogu loomine ja kaasamise viisid eesmärkideks kõigi koolide ja lasteaedade arengukavades? 

Kolmandaks: koolide ja lasteaedade eelarved ning nende täitmine tuleks teha avalikuks koolide kodulehtedel. Hariduskulude andmed peaksid olema kooliti lihtsalt võrreldavad ja rahastamine läbipaistev.

Mullu avaldas poliitikauuringute keskus Praxis uurimuse «Üldharidustoetuste ja -kulude analüüs», mille esimene järeldus on, et hariduskulu andmed ei ole koolitüüpide lõikes võrreldavad, koolide rahastamises puudub selgus ja läbipaistvus.

Kuidas me teame, kui palju maksab õppimine munitsipaal-, riigi- või erakoolis, et väita, et ühe või teise rahastamine on helde või eelisseisus?  

Arvestades kodaniku ja kogukonna huvi hariduse kui ühe olulisema avaliku teenuse ja sellega seotud kulu vastu, soovitatakse uurimuse kokkuvõttes teha avalikult kättesaadavamaks koolide eelarved ning nende täitmise andmed. Avalikuks peab saama koolide eelarve ehk see raha, mis tegelikult kooli ja lasteaeda jõuab –  maja remondiks, õppematerjalide ostmiseks, palkadeks. Lihtne ja selge oleks seda teha kooli või lasteaia kodulehel. 

Neljandaks: kogukondlike erakoolide kui koolivõrgu elujõuliste mitmekesistajate ja haridusinnovatsiooni kandjate majanduslik toetamine peab kohaliku omavalitsuse poolt olema jätkusuutlik ja stabiilne.

Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi pärandina kehtib selle aasta jaanuarist erakooliseaduse säte, mis ütleb: «Vald või linn osaleb eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises, kui see on valla või linna otsusel vajalik hariduse kättesaadavuse või mitmekesisuse tagamiseks.» Teisisõnu:  erakoolide toetamine muudeti kohalikele omavalitsustele vabatahtlikuks pärast seda, kui riigikohus oli tuvastanud, et see tuleb riigieelarvest valdadele ja linnadele hüvita da.

Seetõttu väheneb Tartu toetus erakoolidele ajavahemikul 2017–2019 umbes kümme protsenti aastas ning edasise kohta puudub linnavõimu otsus.

Koolivalik on lapsevanema põhiseaduslik õigus. Kuidas on Tartu lapsevanemad kasutanud oma otsustusõigust? 

Viimasel viiel aastal on Tartu õpilaste koguarv püsinud suhteliselt stabiilne, kuid erakoolides õppijate arv on selle aja jooksul pea kahekordistunud. 2011. aastal õppis Tartu koolides 13 060 õpilast, neist viies erakoolis 697. 

Mullu käis Tartu koolides 13 837 õpilast, neist kuues erakoolis 1218. 

Erakool saab kasvada vaid siis ja ainult siis, kui on lapsevanemaid, kes usaldavad selle kooli pakutava hariduse kvaliteeti. Oma eripäradest hoolimata on kõik erakoolid pidanud koolitusloa saamiseks täitma riigi kehtestatud üldiseid nõudeid õppekava, kooliruumide ja personali kvalifikatsiooni kohta ning vastutavad riikliku (perioodilise) haridusjärelevalve ees.

Kuid lisaks on Tartu erakoolide meetodid olnud heaks eeskujuks, need ka levivad ja on saamas valdavaks, näiteks sõnaline hindamine, üldõpetus, viies vaheaeg. 

Kodanikualgatuslikku initsiatiivi, millega soovitakse Tartut muuta paremaks kodulinnaks, tuleb väärtustada ja märgata eelkõige hariduses.