Intervjuu Pierre’is, kahe tassi kohvi vahel

Henri Zeigo Foto: Sille Annuk

• Ilmunud on kohvikuraamat armastusest ja tantsimisest Tartus.

Ruttan kohtuma noore autoriga, et kirjutada uudis ta vastilmunud raamatust, mida ma lugenud ei ole.

Henri Zeigot tean põgusate töövestluste tõttu, kuna ta on Eesti Rahva Muuseumi kommunikatsioonispetsialist. Kui peaksin teda iseloomustama, ütleksin, et Henri räägib vähem, mitte kunagi rohkem. Ajal, mil teised aja täiteks lobisevad, on tema vait. Tema sõnu ei kuluta.

Vastilmunud romaani pealkiri on «Sõnakehv». Mõtlen: täpselt nagu Henri ise - sõnakehv.

Et Henri Zeigo on oma teost nimetanud kohvikuraamatuks, mille tegevus toimub Tartus, siis saamegi kokku kohvikus. Jõuan Pierre’i viis minutit varem. Henri on kohal, istub, raamat laual ja tass musta kohvi ees.

Kui väljendada kujundlikult, siis olen korduvalt pidanud ennast trennisaalis tugipuu juures püsti ajama, et uuesti tantsida, räägib Henri Zeigo.

«Ma alustan oma päeva musta kohviga ja lõpetan ka,» sõnab ta sõbralikult naeratades.

«Mulle palun caffè latte,» hõikan ettekandjale, kes läheneb. 

Henri Zeigole meeldib inimesi enda ümber liikumas ja askeldamas näha. Ta tunnistab, et kui ta varem ei mõistnud neid, kes rääkisid, et nad käivad kohvikus istumas selleks, et inimesi vaadata, siis nüüd juba küll.

«Ühel hetkel tekivad kohvikurutiinis seosed, mida on võimalik märkmetes ära kasutada,» lausub ta. «Näiteks prantslanna Yvonne’i karakteri lõin ma neistsamadest juhuslikest elementidest, mida ma kohvikutest olen korjanud. Lõpuks panin Yvonne’ile sonimütsi pähe – siin ettekandjatel mõnikord on nii. Mõtlesin, et 

Yvonne võiks olla natuke poisilik tüdruk.»

Raeplatsis ja  Toomemäel

Henri Zeigo raamat «Sõnakehv». Foto: Kuvatõmmis

«Sõnakehv» on lühiromaan armastusest ja tantsimisest. Selle peategelan}e on noor kirjanik Martin Messing, kes vaevleb loomingulises kriisis, kuna tema romantikapuhanguid täis tekst ei kõneta nutiajastu inimesi. Yvonne’ist saab Martin Messingi muusa, kes juhib ta tantsude maailma.

Raeplatsi kohvik Pierre on prantsuspärane just nii palju, kui see Tartus on võimalik. 

Henri sõnul on ta lühiromaan inspireeritud muudestki juhuslikest kohtumistest kas Toomemäel või Emajõe ääres või kuskil mujal linnas mõne betoonist kuulutustetulba läheduses.

Mis prantsuse keelde puutub, siis Henri Zeigo võtab parasjagu prantsuse keele tunde. Aga romaan ei ole temast. Henri Zeigo lihtsalt vaatab Martin Messingit läbi oma väljamõeldud tegelaste ja situatsioonide ning jälgib, kuidas ta kangelane hakkama saab.

Küsin Henrilt, miks ta selle loo üldse raamatusse pani. 

Selgub, et esmalt ei tahtnudki Henri kirjutada raamatut, vaid kõigepealt vormistas selle balletilibretona!

Nüüd tuleb meil rääkida balletist.

Henri Zeigo jõudis balleti juurde vähemalt kümme aastat hiljem, kui ta professionaalse karjääri huvides oleks jõudma pidanud. Et ta kasvas maal, kus lapsed saavad paratamatult tegelda nende aladega, mida koolis pakutakse, valis Henri judo ja mõni aeg hiljem taekwondo, sest võitluskunstid tundusid jalgpalli ja korvpalli kõrval midagi hoopis teistsugust. Põnevamad. Samal ajal käis Henri eraõpetaja juures klaverimängu harjutamas.

«Ja kui võitluskunstide akrobaatiline pool ning samal ajal pehme ja jõuline liikumine ning klassikaline muusika kokku põimuvad, siis …» alustab Henri.

«Siis sellest saab ballett,» lõpetan mina ta lause.

Henri naerab. Iseenesest mõistetavalt ei juhtu elus midagi. 

Õnneks on Vanemuise balletikoolis koht, kus ka täiskasvanud harrastajad saavad balletiga tegelda. Seal on algajate ning ka edasijõudnute rühmad, mille tantsijaid koguni mitmesugustesse performance’itesse kutsutakse. 

Henrile meeldib väga tantsida.

«See annab mulle energiat,» ütleb ta. «Kui tööpäeva lõpetad, tunned istumisest väsimust, selg on kange, liigesed kinni. Kui aga trennist tuled ja Vanemuise mäest alla astud, siis sa nagu lendaksid, nägu laia naeru täis.»

Henri on 28-aastane. Ta märgib, et ta ei tea, kas ta on oma füüsiliste võimete piiri balletis juba saavutanud või mitte, aga ta tahab seda piiri edasi kompida nii palju, kui võimalik. 

Filosoofi tarkusega

Tartu ülikoolis õppis Henri Zeigo filosoofiat. Teda huvitas keelefilosoofia ja vaimufilosoofia ja semiootika … Magistriõpingute ajal süvenes ta intuitsioonide uurimisse ning sellesse, kuidas intuitsioonid mõjutavad kultuuriti inimeste keelelist väljendlikkust.

Ütlen Henrile, et jah, ma saan aru küll, millest ta räägib, aga tegelikult ei saa.

«Ma arvan, et nii filosoofia kui ballett on aidanud mind igapäevaste probleemide lahendamisel,» lausub ta vaikselt, aga avameelselt.

Henri Zeigo ei räägi igapäevamuredest pikalt, ma ei küsi ka, aga selgub, et tal on seljaga mingi probleem, mis on nõudnud kirurgilist sekkumist. Ja et igast operatsioonist taastumine võtab aega, siis selle jooksul võib inimese moraal langeda.

«Kui väljendada kujundlikult, siis olen korduvalt pidanud ennast trennisaalis tugipuu juures püsti ajama, et uuesti tantsida,» räägib ta. «Ja ma arvan, et selle romaani kujutlemine ja kirjutamine on olnud üks väga võimas jõud, ning seetõttu on ka mu paranemine olnud kiire.»

Oleme mõlemad natuke vait.

«Iga inimene võib ju olla oma elu kirjanik, kirjutades endale sellise lõpu, mida ta üha uuesti soovib lugeda,» lisab ta siis. 

Caffè latte, mille kolmveerand tundi tagasi tellisin, on täiesti ära jahtunud. 

Henri võtab laualt «Sõnakehva» teose ja kirjutab mulle pühenduseks: «Naerata!» Ütleb, et see «Naerata!» on mitmetähenduslik ja neid tähendusi tuleb otsida raamatust. 

Kibelen ära. Et saaks hakata lugema.