Lõpuni jõudmised laval ootavad uusi leidmisi

Karu (vasakult, Karol Kuntsel) tahab näidata Marile (Katrin Pärn), kuidas viimane Maria osas peaks tulistama. Oma võimalust astuda filmikaamera ette ootavad Teine Statist (Tanel Jonas) ja Esimene Statist (Robert Annus).

FOTO: Margus Ansu

Mati Undi «Peaproovi», «Saunakuuldemängu» ja «Viimsepäeva» ühendamine, nagu noor lavastaja ja näitleja Robert Annus on seda Vanemuise värskes lavastuses «Viimnepäev» teinud, on igati õigustatud.


Mati Unt on ju öelnud, et tema tekstidega võib igaüks teha, mis ise tahab, ning et interpretatsioon on õigustatud ja ka väga vajalik. Ja et tekst lavastuses on vaid osa tervikust.

Kolmest tekstist esimeses teeb kamp näitlejaid-filmitegijaid revolutsioonikangelasest filmi, teine räägib mehe ja naise vestlusest saunas ning kolmas pensionipõlve algust tähistava autojuhi ja tema pere läbielamistest peolauas.

Ühenduslülid

Mis neid kolme teksti õieti ühendab? Miks nad üldse peaksid olema ühes lavastuses? Lavastaja kujutluse kohaselt on ühenduslüliks lisaks autorile ja ajastule veel Undile omane kaamoslikkus, lõpetamatus ja teadmatus homse suhtes.

Kõik kolm lugu räägivad millegi lõppemisest. Üks etapp inimeste elus saab läbi ja keegi ei tea, mis edasi juhtub. Mis tuleb homme?

«Peaproovis» lõppeb katsetusi, kunstilisi otsinguid ja inimlikke lahkhelisid täis võttepäev. «Saunakuuldemängus» mehe ja naise suhe ning «Viimnepäev» räägib Antoni pensionileminekust, tema töömehe staatuse lõpust.

Lavastuse suhteliselt autoritruus teises vaatuses on mängu toodud veel üks lõppemine: laguneb üliõpilase Ingo (Tanel Jonas) ja peretütre Aili (Maarja Mitt) suhe ning sealjuures on teravalt välja joonistatud Ingo ja Alberti (Karol Kuntsel) vastandumine.

Just neid vastandumisi, lõhestumist ja killustatust ongi lavastaja Annus rõhutanud. Taotlus, mille hinnaks on lavastuse terviklikkus ja sidusus, kuid mis oma eesmärgilt on täiesti mõistetav.

Tugevaimad osad

Lavastuse tugevaimaks osaks on kahtlemata teise vaatusena tervikuna ette kantud «Viimnepäev», kus undilik sujuv pingestatus ja kandev hetkes viibimine kenasti ja kompaktselt välja mängitakse. Samuti on teises vaatuses kogu lavastuse tugevaim osatäitmine – Katrin Pärn Antoni naise Veera rollis.

Nii killustatud ja rollirohke lavastuse puhul pole võib-olla viisakas ühte rolli niimoodi välja tuua. Aga Pärn mängib selle väikse osa vägagi meeldejäävaks. Iga uue lavastuse puhul, kus Pärn osaleb, imetlen ma üha enam tema paindlikkust ja rolli sulandumist, detailirohkust, liikuvust ja mängulisust. Seda, kuidas ta rolli pisimadki nüansid välja toob ja välja mängib.

Teistest rollidest tooksin esile Markus Luige plastilise ja domineeriva Huuni «Peaproovis» ning ENSV teenelise kunstniku (nagu on kirjas kavalehes) Raivo Adlase läbivalt staatilise ja passiivse kiiktoolimängu.

Lahenduslikult ja teostuslikult oli minu meelest võluvaim «Peaprooviga» vaheldumisi tükikaupa publiku ette toodud «Saunakuuldemäng».

Selles esitasid teksti Martin Kõiv ja Katrin Pärn varjuteatrina seinale joonistunud tahmunud saunaakna taga. Markus Luik istus laval napilt valgustatud kirjutuslaua taga ja tekitas saunahelisid, uste avanemist ja sulgumist, leili viskamist, pesemist ja vihtlemist – täpselt Undi remarke järgides. Publikule jäi kollaste lillede roll.

Iga lavastuse puhul on alati üks osake tervikust, mis esile tükib ja teistest rohkem mõju avaldab. «Viimsepäeva» puhul on selleks kunstnikutöö.

Kaie Kal on teinud väga ilusa, puhta ja üksikasjadeni läbi mõeldud lavakujunduse. Kreemjates toonides ruum, valitud esemed, ajastut eirav antiikmööbel ja väga hea rõhuasetus kõnekatele pisidetailidele.

Lavakujunduse ülesehitus ja kandvad motiivid hoiavadki lavastust koos. Ennast samas peale surumata ja ohtralt mänguruumi pakkudes.

Noorte otsingud

Kokkuvõttes näitab «Viimnepäev» edukalt, et ka nii saab lavastada. Lahtiseks jääb küsimus, miks seda tegema peaks. Mida see annab?

Mulle tuli meelde, kuidas Kaarel Ird kas Jaan Toominga või Evald Hermaküla õigustuseks on öelnud, et tema on meil veel selline noor, tema alles otsib. Laskem siis noortel katsetada ja otsida. Vaid nii on võimalus, et nad lõpuks ka midagi leiavad ja kuhugi välja jõuavad.

Sadamateatris
• Vanemuine esietendas 20. aprillil Sadamateatris reMATIxiks nimetatud lavastuse «Viimnepäev», mille aluseks on Mati Undi kolm teatriteksti 1970. aastatest.
• Lavastaja Robert Annus, kunstnik Kaie Kal, valguskujundaja Jaanus Moor.
• Mängivad Maarja Mitt, Katrin Pärn, Karol Kuntsel, Markus Luik, Tanel Jonas, Martin Kõiv, Robert Annus, Ott Kilusk ja Raivo Adlas.

Tagasi üles