Veel kord parki ehitamisest – kas tartlaste tahe sugugi ei loe?

Irja Alakivi. Foto: Erakogu

Parke, mida tartlased nii hindavad ja armastavad ning mis Tartu külalised meeldejäävate muljetena inimmõõtmelisest ülikoolilinnast kaasa viivad, enam pole, kui asutakse uue üldplaneeringu järgi ehitama. Uute parkide rajamise lubadus on aga jäetud täitmata, sest raha ei jätku.

Jutud uute parkide rajamisest kesklinnas likvideeritavate parkide kompenseerimiseks uue arengukava perioodil kuuluvad ulmevaldkonda ning neid ei saa tõsiselt võtta, sest isegi kehtivas arengukavas seatud ülesandeid renoveerida olemasolevad haljasalad ei suudetud raha puudumisel täita, rääkimata kinnitatud lubadustest arendada välja uusi parke. 

Näiteks on jäänud uuendamata Uueturu park. Rajamata jäi Supilinna park, samuti Jaamamõisa park. 

Sellise järelduse saan teha, olles vaadanud läbi Tartu uue arengukava 2018–2025 avalikustamisel oleva versiooni ning mõelnud arengukava üle ja selle koostoime üle Tartu uue üldplaneeringuga «Tartu 2030+», leidsin, et arengukava koostamisel kaasamõtleja seisukohalt on positiivne, et materjali lisana esitatakse ka lühike ülevaade Tartu peatselt lõppevast arengukavast valdkondade kaupa.

Soovitan homme istungile koguneva Tartu volikogu liikmetel olla loodushoidlik ja tervise- ning keskkonnateadlik ning jätta tegemata kesklinnas hästi toimivad ja kõigi linlaste ühiskasutuses olevate parkide likvideerimise otsus.

Selgus, et linnas on täielikult vaeslapse osas ehk vaegtäidetud parkide ja haljastute hooldamine ja arendamine, mis on osaliselt jäänud tegemata raha puudumise tõttu. 

Seetõttu tuleks minu meelest suhtuda ettevaatlikult ka valimiste õhinas õhku paisatud Emajõe ja Anne kanali vahele suure pargi rajamise ideesse (SDE linnapeakandidaat Jarno Laur, TPM 6.9).  

Soovitan homme istungile koguneva Tartu volikogu liikmetel olla loodushoidlik ja tervise- ning keskkonnateadlik ning jätta tegemata kesklinnas hästi toimivad ja kõigi linlaste ühiskasutuses olevate parkide likvideerimise otsus. 

Need pargid on Tartule nii kopsude osaks  kui ka kliimamuutuste leevendamiseks vajalikud. 

Selle asemel tuleks ehituste kavandamisel keskenduda hoonestamata ja parkideta aladele, ka amortiseerunud hoonestusega aladele. Need ei ole Tartus veel kaugeltki otsas.

Otsustamine Tartu tuleviku üle ehk uue üldplaneeringu ja arengukava üle tuleb jätta uuele linnavolikogule, milles ideaalis võiks olla nii elukeskkonna komisjon kui ka avalike teenuste seire ja arendamise komisjon.  

Millest tekkis mul mõte avalike teenuste seire ja arendamise komisjoni vajalikkusest?

Nimelt hakkas silma, et arengukava alaosa «Hooliv linn» ülevaate loetelus on vaid väga piiratud arv lähtematerjale: Tartu uue üldplaneeringU projekt, Tartu arengukava aastateks 2013–2020, Tartu transpordi arengukava 2012–2020, elanike arvamusuuring «Tartu ja tartlased 2013», elanike arvamusuuring «Tartlane ja keskkond 2016», Tartu ettevõtluskeskkonna arendamise uuring.

Puudus ka link rohkematele uuringutele.

Vaatasin siis Tartu linna uurimistööde registrit – jääb arusaamatuks, miks see ei kajasta kõiki uurimistöid, nagu näiteks «Aruanne. Tartu linna avalike teenuste kaardistamine ja ümberkorraldamine». 

Muuseas, selles aruandes anti ka konkreetseid rakendussoovitusi, kuidas paremini osutada avalikke teenuseid ja mida tuleks selleks teha.

Tõenäoliselt puudub uurimistööde loetelus rohkemgi töid, olgu need siis sisse ostetud või teenistuste endi koostatud. 

Lisaks vajaks selgust ja selgitusi, kas tartlased on teadlikud putkalaadsete väikeste toitlustusasutuste rajamise kavadest Emajõe kallastele pargialadele? Kolm putkalaadset ehitist on juba jõe paremkaldal Kaarsilla ja turuhoone vahel rohealal.

Selleks ja pargialade likvideerimiseks on kehtestamisele esitatud üldplaneeringu eelnõus kavandatud Emajõe kallastel ehituskeeluvööndit vähendada õige mitmel krundil: Vabadussilla juures Vabaduse pst 5 vähendamine 15 meetrini, Võidu silla lähedal Vabaduse pst 1b juures 10 meetrini, Vabaduse pst 1c puhul 15 meetrini, Kaarsilla lähedal Narva maantee 2b juures 20 meetrini, Võidu silla kõrval Fortuuna 3a juures 25 meetrini. 

Kõik need vähendused on määratud tavalisest veepiirist.

Samasuguseid vähendusi 20–40 meetri võrra on ette nähtud, et rajada Holmi parki riigimaja ja konverentsikeskus. Ka selleks, et ehitada ülikooli Delta õppehoone Ülejõe parki.

Kallaste ehituskeeluvööndi on ette nähtud vähendada ka Soola tänava endistel jõesadama kruntidel ning ka endise keskkatlamaja krundil.

Lisaks vähendatakse ehituskeeluvööndit senisel Atlantise krundil kuni viie meetrini veepiirist arhitektuurivõistluse võidutöös «Emajõgi» kavandatud  hoone varjualuse ja hoonega seotud treppide ja panduste ehitamiseks. 

Mulle hakkas Holmi pargi arhitektuurivõistluse lähteülesandest silma veelgi karmim tõde ning lubadused planeerijatele ja arhitektidele: «Hoonestus peaks olema Emajõele võimalikult lähedal, Narva mnt 2 kinnistu osas mitte lähemal kui olemasolev hoonestus.» 

Minu sisetunne ütleb, et parke, mida tartlased nii hindavad ja armastavad ning mis Tartu külalised meeldejäävate muljetena inimmõõtmelisest ülikoolilinnast kaasa viivad, pärast neid ettevõtmisi enam ei ole. Emajõgi jääb veel alles. Pargid mitte. 

Üle 2700 inimese allkirjaga petitsioon esitati kesklinna üldplaneeringu menetlemise käigus. Kas volikogu liikmed on selle unustanud?

Nagu ka selle, et uuringu «Tartlane ja keskkond 2016» aruandes tuuakse välja see, mida tartlased väärtustavad ning parkide ja rohealade puhul tegelikult soovivad. 

Linnaelanike hinnangul peab senisest rohkem tähelepanu pöörama haljastusele ehk parkide säilitamisele, nende korrashoiule, õhu ning põhjavee kaitsele, müra leevendamisele ning jäätmekäitlusele. Uuringus osalejail oli ka ettepanekuid. 

Muu hulgas leiti, et Tartu  parkide asemele ei tohiks ehitada uusi hooneid ja et linnaosade kasutamata maadele võiks rajada uued pargid, suurendada pinkide arvu, aga nimetati ka seda, et linnaelanike pöördumistesse tuleks suhtuda tõsisemalt.

Rootsi (Stockholm) ja Soome linnade arenguteede demokraatlikke valikuid, mis võiksid anda mõtlemisainet ja olla ka eeskujuks valikutele Tartus, kirjeldasin lühidalt ajalehes Sirp (18.8). 

Läinud nädalal peeti Tallinna ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse, muinsuskaitseameti, Eesti vabaõhumuuseumi ja keskkonnaministeeriumi ühise ettevõtmisena sisurikas seminar «Quo vadis, maastikupärand?», mille käigus arutleti maastike ja pärandi väärtustamise üle Eestis. Jääb vaid oodata selle materjalide kättesaadavaks tegemist ja ka arvestamist. 

Minu arvates võiks Tartu kunagi kandideerida mitte ainult Euroopa kultuuripealinnaks, seda teekonda on alustatud, aga ka Euroopa roheliseks pealinnaks, juhul kui elanike arv jõuab 100 000-ni.

Eeldusi on, kuid karta võib, et kumbki ei realiseeru praegu kavandatava kesklinna parkide kui väärtusliku rohelise infrastruktuuri ja linnalise kultuuri olulise osa likvideerimise korral.