Galerii: kodumaise toidu nautijad rändasid mõtetes Peipsi ääres

Kertu Kula
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eestis sai eelmisel aastal alguse tava valida igal aastal üks kindel paik ning kuulutada välja selle piirkonna maitsete aasta. Kevadel sai selle tiitli Peipsimaa, mis on terve hooaja tähelepanu all. Sellel nädalavahetusel leiab aset Sibulatee puhvetite päev. Et selle kandi toidust paremat ettekujutust saada, võis eile Eesti Rahva Muuseumis toidu- ja joogikultuuri päeval ise Peipsimaa toitude valmistamisel käed külge lüüa. 

Kõige rohkem huvilisi tõi kohale Peipsi kalade töötuba, mida juhendas Tauno Laasik MTÜst Peipsimaa Kogukonnaköök. Laasik oli kaasa võtnud hapendatud rääbiseid, kohafileed ja lutsumaksa. Kõigist nendest valmistati eraldi road, mis sobisid leiva peale suupistena. 

Triin Muiste ja Maarja Paju otsustasid eile Peipsi kalade töötoas kaasa lüüa, sest neid huvitab traditsiooniline toitumine. «Olen ise toitumisnõustaja ning mulle pakub huvi, mida varem söödi ja kuidas seda tänapäevaga seostada,» rääkis Muiste. Mõlemad on Peipsi toiduga varemgi kokku puutunud. Nad arvasid, et kuna sealsed toidud on väga maitsvad, võiksid inimesed nendest kindlasti rohkem teada. Paju leidis, et töötuba on hea eelüritus laupäevasele Sibulatee puhvetite päevale, kus saab maitsta samu roogasid, mida töötoas valmistati.

Kümne minutiga äkis

Eilsel ERMi toidu- ja joogikultuuri päeval puutusid Paju ja Muiste esimest korda kokku äkisega ehk kiirsoolatud valge kalaga. 

Äkise tegemiseks tuli neil esmalt kohafilee tükeldada, panna see kolmeliitrisesse purki, lisada Peipsi sibulat, soola, pipart ja suhkrut ning kümme minutit seda purgis raputada. Kümme minutit kulus selleks, et toores kala söömiskõlblikuks saaks.

Pärast valmimist tuleb äkis tunni-pooleteise pärast ära süüa, sest hiljem hakkab sibula maitse üle käima.

Kõik töötoas osalenud said purki raputada ja iga natukese aja tagant nina purgi sisse pista, et nuusutada, kas kala on juba valmis. 

«Kala soolamine on keemiline küpsetamine. Algul nuusutate ja tunnete toore kala lõhna. Umbes viie minuti pärast on ka veel toore kala lõhn. Järsku see aga kaob ja siis on kala keemiliselt küps ja valmis,» tutvustas Tauno Laasik, kuidas õige äkise lõhnast ära tunneb. Pärast valmimist tuleb äkis aga tunni-pooleteise jooksul ära süüa, sest hiljem hakkab sibula maitse üle käima ja äkis ei ole enam sama hea. 

Äkist ei tehta ainult Peipsi ääres, vaid igal pool. Laasik arvas, et ilmselt on äkise tegemise traditsioon tulnud meestelt, kes käisid paadiga merel või järvel, sest see tehti vanasti kiiresti paadis valmis, et külmarohu peale oleks midagi söödavat võtta.

Suhkruvaht kommina

Lisaks mitmesugustele kalaroogadele said Peipsi joogi ja söögi huvilised valmistada Setomaa retsepti järgi sooja sõira moosiga ning  kokku segada talvist ja tervislikku Lohusuu kandi vinegretti.

Veel sai aimu, miks keedavad Peipsi vanausulised suhkrut rõõsa koore ja taluvõiga. Selgus, et kui neid toiduaineid koos umbes nelikümmend minutit keeta, saab suhkruvahu, mis valatakse vormidesse. Hiljem segu tahkub ja sellelt saab hõlpsalt murda tükke nagu šokolaaditahvlist. Tükikesed kuluvad ära õhtuse tee kõrvale.

Vanausuliste retsepte tutvustav Lilli Tarakanov segab suhkruvahtu.
Vanausuliste retsepte tutvustav Lilli Tarakanov segab suhkruvahtu. Foto: Sille Annuk

Lisaks harivatele töötubadele sai ERMis Peipsi toidu- ja joogikultuuri päeval kuulata ettekandeid kohaliku toidu- ja joogikultuuri arendamise võimalustest ning Peipsimaa traditsioonilistest jookidest, eesotsas põdrakanepi fermenteeritud teest Ivan-tšaist. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles